KATRIN LUSTI BLOGI | Kas Iisraeli pealinn on eestlaste arvates Tel Aviv või hoopis Jeruusalemm? (199)

Nagu me teame, siis mõjukatest riikidest hääletasid vastu USA ja Iisrael, aga hoopis tähelepanuväärsem on see, et erapooletuks jäid sellised tähtsad Ida-Euroopa riigid nagu Tšehhi, Ungari, Läti, Rumeenia ja Poola.

Ma ikkagi ei saa aru, miks on Eesti vastu Jeruusalemma tunnustamisele Iisraeli pealinnana – ma tõepoolest ei saa aru, miks me oleme selle vastu?! Ma ei saa aru ka sellest, milline on Eesti seisukoht Iisraeli-Palestiina küsimustest. Miks me üldse peame sellesse konflikti oma nina toppima ...

Minu meelest ei ole Eestil ka iseseisvat Afganistaani poliitikat, vaid me oleme seal samamoodi solidaarsusest koos liitlastega.

Ühtegi mõistlikku selgitust Sven Miseri poolt, miks me ei võiks olla vähemalt erapooletud Palestiina ja Iisraeli konfliktis, ma samuti ei tea.

Teiseks on USA riik, kes on olnud ja on meie suurim liitlane. Kogu Nõukogude aja ei tunnustanud USA Eesti okupatsiooni ja suursaadik Ernst Jaakson sai New Yorkis rahulikult sini-must-valget lippu lehvitada just tänu USA mittetunnustamise poliitikale.

Mina arvan, et kui Jeruusalemma tunnustamine on ameeriklastele oluline, siis oleks ehk võinud jääda diplomaatiliselt erapooletuks, aga mitte olla selle vastu. Eriti kui Euroopa Liidu riikide seas ei olnud välja kujunenud selles küsimuses isegi ühtset seisukohta.

USA on Iisraeli suurim liitlane ja selles eriti keerulises regioonis Iisraeli riikluse säilimise garant. USA toetab Iisraeli kaitsetahet kümnete kui mitte sadade miljardite dollarite väärtuses kõrgtehnoloogiliste relvadega. Iisraelil on ka tuumarelv.

Iisraeli on meile tegelikult tõepoolest hea eeskujuks tuua. See on väike riik (umbes kaheksa miljoni elanikuga) mis on ümbritsetud vaenulikest naabritest, kuid kus on üleüldine sõjaväe kohustus – ehk ka naised teenivad Iisraeli armees.

Selle riigi kaitsetahe ja moraal võiks olla suureks eeskujuks Eestile ja on selge, et geopoliitiliselt on meie liitlased mitte Saksamaa (kes on kaks korda sajandi jooksul sõda alustanud) vaid USA ja USA liitlased Ida-Euroopas. Eelkõige pean ma silmas Poolat, Ungarit ja Tšehhit.

Ameerika on selles mõttes huvitav riik, et tema sõjalise võimsuse ülekaalukust kogu ülejäänud maailma suhtes ei ole võimalik kahtluse alla panna. Kuid nagu me näeme president Trumpi puhul, siis on see riik haavatav sisepoliitiliselt.

Tegelikult ei ole USA kaotanud ei Vietnami, Korea, Iraagi ega ka Afganistani sõda – need kaotused on olnud suuremas pildis sellised, et olukord USA-s on sisepoliitiliselt muutunud väljakannatamatuks ja seetõttu on toodud väed tagasi Vietnamist, Koreast jne. Seega ma tahan öelda, et kui me oleme Ameerika liitlased siis just seetõttu võiksime me toetada sedasorti otsuseid.

USA on muide ka ainuke riik, kes on suuteline sõjaliselt vastu hakkama Venemaale kogu tema piiri raadiuses alatest Vaiksest ookeanist, Põhjamerest, Mustast merest jne. Ja loomulikult ka Atlandil, kuhu kuulub ka Läänemeri.

Donald Trump viibutas näpuga ja ütles, et ta ei unusta neid riike, kes USA ja Iisraeli vastu hääletasid ja see jääb neile tulevikus meelde. Siinkohal ma tahangi ameeriklastele öelda, et välisminister Sven Mikseril puudus eestlaste toetus selle otsusega seoses, mida ta tegi.