Vaikse ookeani vesi on põhjamaalase jaoks ujumiseks soe aasta ringi, kuid kohalikud on ettevaatlikumad: päeval, mil meie hotellis töötav hawaiilanna kurdab, et novembrikuine ookean on ujumaminekuks liiga jahe ning õhkki võiks soojem olla, saan mina rannas pikutades päikesepõletuse...
Päikesetõusuga jooksma
Kui tahta päeva sportlikult sörkjooksuga alustada, tasub tossud kuumuse vältimiseks juba enne kella kaheksat jalga tõmmata. Varane ärkamine pole tegelikult probleem, sest hommiku tulekust annab märku silmipimestavalt kaunis päikesetõus, millest lihtsalt ei taha ilma jääda. Siinne õhuniiskus aga üllatab ning muudab mu hingamise harilikust raskemaks, mistõttu jäävad jooksuringid tavapärasest lühemaks. Mõtlen endamisi, et kui oktoobris toimunud Hawaii Ironmani triatlon ning veidi enne jõule peetav Honolulu maraton pole ka muidu naljaasi, siis niiske ja soe õhk raudmeeste ja -naiste tööd kindlasti ei lihtsusta.
Laineid püüdes
Paljud teavad Hawaii saarestikku kuuluvat Oahu saart surfarite paradiisina. Kohalikes randades on võimalus endale surfivarustus laenata ning professionaali käe all tunde võtta. Algajad surfihuvilised võiksid valida saare lõunaosas paiknevad tagasihoidlikuma lainetusega rannad, näiteks White Plainsi või Waikiki. Viimases sain minagi oma esimesed kogemused surfilaual, õppides esialgu laual kõhuli lebades ja kätega kõvasti tööd tehes edasi liikuma, õige laine tulekul end ümber pöörama ning lainet püüdma. Mõned korrad ka õnnestus, kuid peagi olid kõhul ja põlvedel krobelisest surfilauast tingitud kipitavad marrastused, millele soolane ookeanivesi veel vürtsi juurde andis. Surfamine pole nõrkadele!
Tõsised lainelaudurid otsivad elamusi aga Oahu põhjaranniku randadest, näiteks Waimea Bayst või Haleiwa Beachilt. Aukartustäratavamaid laineid võib näha novembrist veebruarini, mil põhjarannikul peetakse hulgaliselt surfivõistlusi. Sageli pole olemas kindlat kuupäeva, mil võistlus toimub, vaid rakendatakse nii-öelda ooteperioodi põhimõtet. Eelmisel aastal oli perioodiks 1. jaanuar kuni 28. veebruar, mille jooksul kohtunikud jälgivad pidevalt ilmaennustust, ning kui prognoos tundub lubav, peavad võistlejad järgmisel päeval katsumuseks valmis olema.
Vee-elukatega silmitsi
Kes armastab melu ja rahvarohkeid randu ning tahab, et kõik poed-restoranid mugavalt käe-jala juures oleksid, sel tasub aega veeta saare lõunaosas Waikiki piirkonnas. Kel huvi puutumatuma looduse ning karmimate randade vastu, võiks autonina põhja poole seada. Meie südame võidab aga ääretult kaunis, samas mitte liiga ülerahvastatud Lanikai rand, mille peen valge liiv ja helesinine vesi ei taha päikesenautlejat kuidagi minema lasta. Aeg-ajalt võib Hawaii vetes mulistades leida end silmitsi meie mõistes hiigelsuurte kilpkonnadega, kes end lainetel rahulikult kanda lasevad. Kilpkonni leidub siin rohkelt ning eriti tuntud on nende poolest Laniakea rand.
Kott selga ja matkama
Kuid selleks, et aeg ei piirduks vaid lõputu palmi all pikutamisega, tasub võtta ette mõnusaid jalgsimatku loodusesse. Kui soov lihtsalt jalutada, võib seda teha näiteks Waimea orus, mis pakub põnevust igale taimehuvilisele. On hämmastav ja ühtlasi kummaline märgata, et taimed, mis meil Eestimaal kenasti aknalaual potis kodusid kaunistavad, kasvavad siin looduslikult ning on kümneid kordi suuremad. Jalutuskäik Waimea orus on paar kilomeetrit pikk ning teekonna jooksul saab näha maailma eri osadest kohale toodud kultuure.
Lisaks tasub tutvuda vahvate, eri raskusastmetega matkaradadega. Üks neist, pealinna Honolulu kiiresti tuksuvast südamest vaid 20minutilise autosõidu kaugusel asuv rada viib kauni, 50 meetri kõrguselt langeva Manoa joa juurde. Mets ja matkarada, mille lõpus juga paikneb, pakuvad oma värskuse, roheluse ja eksootiliste taimeliikidega silmailu kogu teekonna vältel. Retkele tasub kaasa võtta moskiitotõrjevahendid, sest need väikesed tülikad putukad on siin ahned.
Üks tuntumaid vaatamisväärsusi, kus tavatsetakse käia imetlemas vaadet all laiuvale pealinnale, on Diamond Headi kraater. Väidetavalt on kraater nime saanud sellest, et 19. sajandil arvasid Briti meremehed saarest möödudes sillerdavat mäge nähes seal kristalle leiduvat. Tegelikkuses osutusid rikkuse allikaks peetud sädelevad kivikesed pelgalt kaltsiidikristallideks. Diamond Headi tippu pürgijaid on palju ning kuigi teekonna algus on varustatud rohkete manitsustega retke ohtlikkusest ja soovitustega kanda tugevaid matkajalatseid, selgub mäkke ronides, et matk on oodatust palju lihtsam. Eriettevalmistust ülesronimine ei nõua ning see on kindlasti jõukohane igale keskmiselt aktiivsele inimesele.
Südame põksudes kõrgustesse
Nõudlikuma matkaväljakutse ootuses võtame paar päeva hiljem ette sõprade soovitatud Ala Moana matka. See on juba teisest puust! Teekonna alguses korda pidav pargivaht uurib, kas oleme raja kohta piisavalt eeltööd teinud ning teame, mida oodata. Lubame, et oleme valmis. Esimesed kilomeetrid on küll üks pidev ronimine ja aeg-ajalt tuleb end edasi vinnata rajale kinnitatud köite abil, kuid selles pole veel midagi ületamatut. Juba poolel teel on vaated imeilusad ning rühime edasi, põnevil, mis veel üleval ees ootab.
Ühel hetkel seisab meie ees väga terav kivist järsak, millest ülesminekul on väike ronimiskogemus kindlasti kasuks. Kerge värinaga hinges saab tipp vallutatud, kuid ees ootab veel teine, endisest pikem ja järsem tõus. Siin on asi juba tõsisem – kui käsi-jalg peaks vääratama, siis hing sees siit ei lahku. Närv peab vastu ja lihased ka, tasuks 360kraadine imeilus vaade.
Kümme päeva kaladieedil
Hawaii saarestikus on segunenud Indoneesia, Polüneesia, Jaapani, Korea, Hiina ja Filipiinide kultuurid, millest annab tunnistust ka mitmekülgne toiduvalik. Paraku pakutakse seda headust liigagi sageli ameerikalikult plastkarpidest ja papptopsidest ning seda mitte pelgalt kiirtoidukettides, vaid ka täiesti kvaliteetse toiduga ja turisti rahakotti üldse mitte säästvates söögikohtades. Mereandidest tasub võtta kõik, mis võtta annab, sest need on siin värsked, püütud siitsamast ookeanist ning maitsed võrratud.
Eriliseks lemmikuks saab pinnalt pruunistatud ja seest toores tuunikalalõik ehk seared ahi tuna. Kes toorest kala ei pelga, peaks kindlasti proovima poket ehk värske kala tükikesi, mida serveeritakse sageli eelroana. Shrimp truckse ehk veoautosid, mille aknast sulle isuäratav ports võis ja küüslaugus praetud krevette ulatatakse, kohtab enamasti Oahu põhjaosas maanteede ääres.
Maitseelamus kiirtoiduputkast
Traditsiooniline Hawaii toit moco moco koosneb portsust valgest riisist, millele on peale kuhjatud paar praetud muna, mõni peekoniriba või muud liha, kana või kala ja pruun kaste. Oma esimese lau lau ostsin aga pärast kurnavat matkapäeva häälekalt koriseva kõhu nõudmisel ühest väga kurva väljanägemisega päevinäinud toiduputkast. Kuid pärast esimest ampsu sellest tarolehe sisse keeratud aurutatud sealiharullist, mille kõrvale serveeritakse tavapäraselt riisi ning täiesti koduse maitsega makaronisalatit, olin müüdud!
Veel on Hawaii saared tuntud oma värske puuviljavaliku poolest. Oahul asub kuulus Dole’i ananassikasvatus, kus võib oma silmaga nii ananasse kui ka muid troopilisi vilju kasvamas näha. Tänapäeval on Dole’i kleepsud peal küll peamiselt Ladina-Ameerika maades kasvatatud viljadel. Ka makadaamiapähklid on selle paikkonna uhkus. Erimaitselisi makadaamiapähkleid, küll soolaseid ja vürtsikaid, küll mesimagusaid, šokolaadi või kohviglasuuri sisse kastetuid, võib osta igast pisemast poekesest. Hoiatus – need tekitavad sõltuvust ning naiivsest kavatsusest ühe peotäiega piirduda ei tule enamasti midagi välja.
Hawaii saartel tundub aeg seisma jäävat. Näib, et ka kohalikel pole kunagi kiire ning kõikjal valitseb mõnusalt laisk ära-torma-homme-jõuab-suhtumine. Nii võib veel lennukistki maha jääda, aga ega sellest ju midagi olekski...
Artikkel ilmus Tervis Plussi 2015. aasta veebruarikuu ajakirjas.
Kommentaarid (0)