Rain Raadik on tänavu Valga eest Eesti meistriliigas kogunud keskmiselt 9,6 punkti ja 8,2 lauapalli. Foto: Siim Semiskar
Korvpall
5. jaanuar 2018, 09:05

Keskmängija räägib ajast eksootilisel Guadeloupe saarel, EuroCupi võistkonnalt saadud lepingupakkumisest ja paljust muust!

UUES BASKETBALLIS | Rain „Tapja“ Raadik - statisti(ku)st mängumeheks

Eesti korvpallis on viimastel aastakümnetel olnud tasemel tsentrite põud ning iga selle positsiooni mees on olnud korvpallisõprade teravdatud tähelepanu all. Üheks selliseks mängijaks on 28aastane ja 208 cm pikkune Rain Raadik, kes on läbi käinud terve hulga Eesti klubisid, mänginud eksootilisel Guadeloupe saarel, esindanud pikalt Eesti koondist ning jäänud kõike seda tehes fännidele ja ekspertidele ühelt ja teiselt poolt hambusse. Tänavusel hooajal on Raadik saanud ennast BC Valga-Valka/Maks & Mooritsa eest väga hästi käima.

Eesti korvpallis on viimastel aastakümnetel olnud tasemel tsentrite põud ning iga selle positsiooni mees on olnud korvpallisõprade teravdatud tähelepanu all. Üheks selliseks mängijaks on 28aastane ja 208 cm pikkune Rain Raadik, kes on läbi käinud terve hulga Eesti klubisid, mänginud eksootilisel Guadeloupe saarel, esindanud pikalt Eesti koondist ning jäänud kõike seda tehes fännidele ja ekspertidele ühelt ja teiselt poolt hambusse. Tänavusel hooajal on Raadik saanud ennast BC Valga-Valka/Maks & Mooritsa eest väga hästi käima.

Kuigi siia ilma sündis Raadik Haapsalus, on ta põline Pärnu poiss. Sport on au sees olnud kogu suguvõsas ning nii ei jäänud ka Rainil noorena muud üle, kui hakata endale sobivat treeningut otsima. Õe Annika ja venna Andruse eeskujul sai esmalt mindud võrkpallitrenni: „Ma käisin seal lausa kaks nädalat. Mul ei tekkinud võrkpalliga head klappi ja tänapäevani ma vabatahtlikult seda mängu ei vaata. Suvel venna pärast koondisemänge muidugi jälgisin, aga see ala käib kuidagi vastukarva,“ on Raadik aus. „Mait Käbin päästis mind, sest enne tema tulekut polnud Pärnus mingit korvpalli,“ sõnab 2001. aastal korvpalliga alustanud Raadik ja lisab: „Meie, 1989. sünniaastaga poiste grupp, oli esimene, mille Mait Pärnus ette võttis.“ „Ühelgi teisel spordialal ma päris trennis pole käinud, kuid Pärnus toimusid minu elukohas pidevalt jalgpallilahingud eestlased versus venelased. Kui eestlaste tipuründaja olin mina, siis venelastel Sergei Zenjov. Zenjov oli siis noor poiss alles, aga kiirust oli tal kõvasti,“ meenutab Raadik oma hoovijalgpallurikarjääri. Raadik räägib, et ta oli esimestel aastatel üks viimaseid mängumehi, keda väljakule lasti ning peamiselt tuli pingiotsal tegeleda statistikatabeli täitmisega: „Mait andis mulle paberi ja nii ma siis märkisin seal punkte, lauapalle, sööte ja pallikaotusi. Ühel suvel aga kasvasin umbes 13 cm ja hakkasin seejärel ka rohkem väljakule pääsema. Lõpuks olin ma Pärnu satsis ikka põhitegija.“ Kiirelt Cramosse ja tiitlini Keskkoolis Üllar Kerde poolt Audentesesse kutsutud Raadik tegi meistriliiga debüüdi 2006. aastal Pärnu eest ning kohe esimesel hooajal kõige kõrgemas seltskonnas õnnestus tal mängida keskmiselt 22 minutit ja koguda 7,3 punkti ning 4,8 lauapalli. „Mäletan sellest ajast pikki sõite. Kuna õppisin Tallinnas, siis ma pärnakatega trennis väga ei käinud. Tol aastal olid meil Jesper Parve ja Rait Käbin ainsad vanemad mehed ning ülejäänud olid 16-17aastased nolgid. Eks iga mäng oli värin sees, aga eriti mäletan Margus Metstaki vastu mängimist. Siis mõtlesin alati, et kuidas kohtunikud üldse midagi ei näe. Seal käis 2-3 korda alati küünarnukk ribide vahel ära,“ meenuvad Raadikul vanameistri poolt tekitatud ebamugavused. Järgmise Audenteses õpitud aasta pallis ta Triobet/Dalkias, kus mänguaeg jäi Pärnuga võrreldes rohkem kui poole väiksemaks. 2008. aastal tuli siirdumine BC Kalev/Cramosse, kus tol hooajal saadi peatreener Nenad Vucinici käe alla kokku väga esinduslik koosseis, eesotsas liidrite Kevin Lyde'i, John Linehani, Nate Foxi ja tippvormis Kristjan Kanguriga. „Vucinic tahtis mind sinna ja minu arvates oli tegemist läbi aegade kõige tugevama Cramoga. Treeningutel anti niimoodi vatti, et paha hakkas,“ lausub Raadik, kes rahvusvahelistes sarjades jäi pingipoisiks ning teenis Eesti liiga mängudes keskmiselt 11 minutit mänguaega. Tollest hooajast on pärit ka Raadiku ainus Eesti meistritiitel: „Tiitel on tiitel ja tol hetkel olid emotsioonid laes. Ega ma väga pikalt kusagil näpud püsti ringi ei käinud, sest suurt rolli ma seal ei mänginud, aga mingil määral ma ikka hindan seda saavutust.“ Lahkus Tallinnast skandaaliga Hooaega 2009/10 alustas Raadik küll Cramos, kuid juba novembris läksid tema teed klubiga lahku ja mees maandus Andres Sõbra juures Rakvere Tarvas. Toona kirjutas meedia, et leping Cramoga lõpetati distsipliinirikkumise tõttu. Nüüd, kaheksa aastat hiljem, ei soovi mees ise neid vanu asju jälle üles tõmmata: „Ma ei taha nendest asjadest rääkida, las need jäävad minu enda teada. Tarvas sattusin tõesti ägedasse punti alustades Martin Müürsepast ja lõpetades Kristo Saagega. Mind võeti kiirelt omaks ja mingit probleemi ei tekkinud, kuigi mänguaja poolest ei olnud väga hea hooaeg.“ Aastatel 2010-12 pallis käesoleva loo peategelane Tartu Ülikoolis, kus suuremale läbimurdele pani pitseri jalatrauma: „Indrek Visnapuu tõi nooremapoolse pundi kokku ja alguses sain ilusti mänguaega, kuid siis tuli mul väsimusmurd ja olin 2-3 kuud rivist väljas. Pärast seda ma ei saanudki ennast käima. Sats oli Tartus väga äge, sest kui sa mängid läbi aegade parima tsentri Vallo Allinguga koos, siis ei saa öelda, et oleks mahavisatud aeg. Just meeskonnavaim on mul Tartu aegadest kõige rohkem meeles,“ kiidab Taaralinnas kahe hooaja peale kokku 36 Eesti meistriliiga mängu kirja saanud Raadik toonaseid kamraade. Aastal 2012 sai Raadiku jaoks üks ring justkui täis, kui ta naasis mängima kodulinna Pärnusse. Kuigi enne hooaega kandsid paljud korvpallisõbrad koondise tsentri sisuliselt maha, siis mees vastas sellele oma karjääri parima hooajaga - Eesti meistriliigas 29 mänguga keskmiselt 31 minutit, 12,8 punkti ja 11,4 lauapalli. „Istusime suvel koondisega Serbias olles hotellitoas konditsioneeri all, väljas oli 40 kraadi sooja ja Siim-Sander Vene ütles, et ta isa helistab mulle varsti. Priit Vene võttiski ühendust ja küsis otse, kas ma tahan Pärnusse mängima tulla. Olin kohe nõus, sest mul oli villand sellest pingil istumisest,“ krutib Raadik ajaratast tagasi. Suvepealinnas tuli keskmängijal kohaneda enda jaoks harjumatu rolliga: „Kas ma päris liider seal võistkonnas olin, aga mänguminutid ja vastutus olid suured.“ Elu parim hooaeg Pärnus tõi talle mõningaid pakkumisi välismaalt, kuid enda sõnul jäi ta veel suuremat laeva ootama. Ent pärast järjekordset jalavigastust sõitsid ka juba kohal olnud paadid minema. Andres Sõber kutsus Raadiku küll taas Tarvasse, kuid jala paranedes siirdus mees Tiit Soku käe alla TTÜ meeskonda. „See oli vist Eesti esimene ja viimane trade, nagu neid NBAs pidevalt tehakse. Kristjan Makke läks Kalev/Cramosse, mina läksin TTÜsse ja Tarvas ei saanud midagi,“ sõnab Raadik naljaga pooleks ja lisab: „Ma pole kuulnud, et Eestis varem ega hiljem sellist asja oleks toimunud.“ Põgenemine Kariibi mere saarele Aastal 2014 tegi Raadik loogilise käigu oma karjääris, kui siirdus välismaale. Korvpalliüldsuse jaoks oli aga kergemat laadi šokk tõik, et mees hakkab mängima Kariibi meres asuval Guadeloupe saarel, EDO nimelises klubis. Mehe enda sõnul oli tal väga vaja keskkonnamuutust ning seda eesmärki täitis üleminek suurepäraselt. „Mul oli Eesti elust, Eesti korvpallist ja kõigest muust nii kõrini ning ma tundsin, et tahan kuskile eemale. Ootasin päris pikalt ning Eesti klubid juba helistasid ja küsisid mu kohta. Lõpuks, septembri keskel, helistati ja pakuti, et Guadeloupel tekkis võimalus. Ütlesin kohe jah, panin oma seitse asja kokku ja varsti istusingi juba Helsingi lennujaamas ja ootasin lendu Pariisi, et sealt edasi Guadeloupele sõita,“ meenutab Raadik üht Eesti korvpalli kõige üllatuslikumat üleminekut. Tema sõnul oli sealses liigas kümmekond võistkonda ja nendest neli-viis olid täiesti arvestatavad korvpallimeeskonnad: „Kolm paremat tiimi võiks vabalt Eesti liigas kõigiga mängida, kui me Kalev/Cramo välja jätame. Tase ei olnud halb... mustad poisid jooksid ja hüppasid. Ma ei tea, kust nad selle võhma võtsid. Mängutempo vajas ikka harjumist.“ Kuigi välismaailma statistikat tema tegemiste kohta Guadeloupel väga ei lekkinud, siis mees ise võttis tolle aasta kokku fraasiga „kümme-kümme hooaeg“. Meeskondlikult pidi tema leivaisa leppima teise kohaga, kuid Raadiku sõnul rööviti aastaid liigat valitsenud tiimilt tiitel sõna otseses mõttes käest: „Finaalis saime seda kõvasti tunda, et kõik olid meie kui ainuvalitseja vastu. Mängisime konkreetselt viiekesi kaheksa vastu. Nii me finaalseeria 1:3 kaotasimegi.“ Piirilinnas olukorraga rahul Tänavu esindab Raadik teist hooaega nii Eesti kui ka Läti kõrgliigas mängiva Valgat: „Erinevalt eelmisest aastast, olen tänavu siin väga rahul. Mullu oli siin vanemate meeste punt ja ütlen ausalt, et suhteliselt nadi oli see asi. Trennikvaliteet polnud päris see, mida ma lootsin. Nüüd on asjad kardinaalselt muutunud tänu uuele pealikule Kristaps Zeidsile.“ Palve Valga peatreenerit Zeidsi iseloomustada võtab Raadiku muhelema: „Oh-oh-hoo, nüüd ma pean hakkama sõnu valima. Eks ta on emotsionaalne küll. Kohati see emotsionaalsus tuleb meeskonnale kahjuks, sest meie noored kutid lähevad selle vooluga kaasa. Aga see, et ta möllab ja viskab oma makette puruks näitab, et ta on 110% alati mängus sees. Inimesena on Zeids tore. Ta ise otsib ka saalist väljas mängijatega kontakti ja läheb asjadega kaasa. Näiteks see „movembri“ värk... tal on muidugi veel hullem habemekasv kui mul,“ pajatab Raadik endast aasta noorema peatreeneri kohta. „Minu silmis on ta suutnud ennast kehtestada ja austuse välja teeninud ning tal on autoriteeti.“ Valga eestlased ja lätlased saavad tänavusel hooajal väga hästi läbi, kuid Raadik kasutab võimalust ajakirjaveergude vahendusel oma lõunanaabritest kaaslastele üks konkreetne sõnum saata: „Selle võib rasvaselt kirja panna, et läti keelest on mul täiesti kõrini. See on üks koledamaid keeli... aga muidu on nad super mehed!“ Kurikuulsad Raadiku vabavisked Kõigile, kes korvpalli jälgivad, on ammu silma jäänud Raadiku probleemid vabaviskejoonel, kui ta on vaid mõnel üksikul hooajal suutnud tabada rohkem kui pooled viskeüritustest.

Mees ise tunnistab puudust, kuid kinnitab, et praeguseks on tegemist juba psühholoogilise probleemiga: „Kui ma teaks, mis värk sellega on, siis ma parandaks selle ära. Ma võin päevas tuhandeid viskeid panna, aga midagi ei juhtu. Näiteks viimastest trennidest mäletan tulemusi 250st 217 ja 150st 122, aga mängus käib mingi krõks ära. Mul on visates selline tunne, nagu mul oleks nöör ümber randme seotud ja viimasel hetkel tõmbaks keegi justkui käe sellest nöörist tagasi. Seetõttu hakkasin nüüd lauapõrkest proovima, sest tunnetan viset paremini. Olen mõelnud isegi spordipsühholoogi käest abi küsimist.“ Küll usub Raadik, et lauapallid on tema leivanumbriks. „Paljud ütlevad, et mul on hea nina nende peale, aga ma ei saa sellest aru. Ma arvan, et lauavõitlus on loogiline. Kui nurgast tuleb vise, siis surud ennast teisele poole korvi, sest enamus mööda läinud palle põrkab sinna. Olen veidi ka liiga isetu mängija ning võiksin rohkem palliga ette võtta, aga südametunnistus vist ei luba,“ analüüsib ta. Ka kohtunikega suhtlemisel on Raadik olnud keskmisest jutukam mängumees, kuid enda sõnul hakkab ta selles osakonnas ennast vaikselt tagasi tõmbama: „Hooaja alguses ma mõtlesin, et mis ma ikka väsitan ennast selle vaidlemisega. Olen kohtunikud rohkem unarusse jätnud või siis suhtlen rahulikuma tooniga. Varem mul oli selleks ajaks ikka üks-kaks tehnilist juba all, kuid tänavu pole veel saanud ühtegi. Meil praegu võtab peatreener tehnilisi. Ta just sai endale uue maketi ka... vana läks pooleks.“ Eesti korvpallurid on spordimeedias pidevalt tähelepanu keskpunktis ning Raadik on kindlasti anonüümsete netikommentaatorite üks "lemmikutest". „Ise ma neid kommentaare muidugi ei loe juba ammu. Kunagi noore nolgina sain kiirelt aru, et pole mõtet, kuna need inimesed ei jaga korvpalli. Tänaval on juurde tuldud küll, aga siis öeldakse pigem „tubli!“, „hea mäng!“ ja „pane edasi!“. Kui keegi tuleks ja ütleks mulle otse, „Raadik, sa oled nii s**t, et mu vanaema paneb ka vabakaid paremini“, siis ma oleks väga rahul ja tunnustaks teda. Inimene on julge vähemalt. Aga minnakse hoopis anonüümselt kuskile seinale kirjutama,“ ütleb Raadik.

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99