Rauno Nurger on kõva töömees, kuid vaid sellest mänguminutite jaoks ei piisa. Foto: AFP
Korvpall
12. jaanuar 2018, 00:05

Rauno Nurger pole püssi põõsasse visanud: saan mänguaega või mitte, töötan ikka edasi (1)

Rauno Nurger (24) alustas sügisel USA üliõpilaskorvpalliliiga NCAA tugevaimas seltskonnas oma neljandat hooaega. Viimane õppeaasta algas Wichita State'i pallurile erakordselt hästi - tuli kuhjaga mänguminuteid ning statistika oli muljetavaldav. Enne 2017. aasta lõppu aga olukord muutus ja Keilast pärit pallur langes pingimeheks. Miks? 

„Hooaja algus oli päris hea. Sain korralikult mänguaega ja tegin häid esitusi. Mängisin number nelja positsioonil rohkem kui varasematel aastatel ja tänu sellele tuli ka enam minuteid,“ rääkis Nurger edukast stardist. 

Kõik läkski edukalt, kuniks kätte jõudis detsembri lõpp. Meie mees pääses enne aastavahetust peetud kohtumistes platsile kümneks, kuueks ning tagatipuks vaid kaheks minutiks. Mänguaeg vähenes pärast seda, kui saadi Oklahomalt hooaja teine kaotus. 

„Proovisime palju erinevaid kaitsetaktikaid ja pallikatteid, et takistada nende tagamängijat Trae Young'i (kogu liiga kõige suurim punktikütt ja suurim sööduandja). Kaitses võib-olla polnud minu kõige parem mäng, aga ei ütleks see mu kõige halvem esitus oli,“ lükkas Nurger ümber kahtlused, nagu oleks kaotatud kohtumine talle saatuslikuks saanud. 

Põhjused on hoopis lihtsamad. Esiteks paranes vigastusest üks põhimehi, tavaliselt number nelja või väikest äärt mängiv Markis McDuffie. Teiseks, varasemalt nelja peal olnud Darral Willis pesitseb nüüd tsentri positsioonil. 

Üldises plaanis on Nurgeri tervis korras püsinud ja vorm korralik. Kui aasta lõpus kuivasid mänguminutid kokku, siis uue algus tõi positiivseid noote. Kahes kohtumises on ta saanud platsile 13 ja 14 minutiks. Vähemalt samas rütmis peaks ka edaspidi kulgema. 

„Ühe põhimängija naasmise tõttu on rotatsioon vähe kitsam, aga usun, et päris välja ma sealt ei lange,“ oli Nurger positiivne ning kinnitas, et masti pole ta maha lasknud. „Saan ma mänguaega või mitte, töötan ikka edasi ja üritan oma mängu parandada. Olen nüüd jälle natuke rohkem platsile saanud ja oma minutid paremini ära kasutanud.“ 

Nagu korvialuste meeste puhul ikka, on ka Nurgeri mängus tähtsal kohal lauapallid. Kuigi ülikoolikorvpallis (aga ka mujal) on pikkadel suur roll blokeerimisel - misjärel tagamängijad lahtise palli nopivad - siis päris rahul ei saa meie mees olla. Tal on endale igaks mänguks seadnud ülesande, mida tänavu pole tihtipeale täita õnnestunud. 

„Olenevalt mängust, aga üldiselt on mu eesmärk alati vähemalt viis lauapalli saada. Isegi, kui vähe mänguaega teenin. Nii et alla selle võib öelda, et ma pole rahul,“ rääkis Nurger, kelle keskmine lauapallide saak on sel hooajal 3,3. Viis või enam palli on ta lauast noppinud viies kohtumises 15st. 

Vaadates Wichita meeskonna üldist seisu, on kõik hästi. Kogu hooaja jooksul on kaotatud vaid kaks mängu ning konverentsisisestes kohtumistes jätkatakse puhaste paberitega. 

„Hooaja üle kurta ei saa. Kaotus Notre Dame´i vastu jääb veidi piinama, sest mängisime lõpu maha ja kaotasime punktiga. Aga üldiselt on meil ainult kaks kaotust ja mõlemad tiimid olid väga tugevad, 25 parema seas,“ arutles Nurger. 

Kuid ka eestlase kodumeeskond on väga tugevast puust. Ülikoolitreenerite arvamuste põhjal koostatud tabeli järgi on Wichita läbi hooaja püsinud esikümnes, viimati avaldatud pingereas hoitakse viiendat kohta. Suure tõenäosusega näeb tänavu Märtsihullusel meie meestest vaid Rauno Nurgerit, sest Maik-Kalev Kotsari (South Carolina) ning Taavi Jurkatamme (San Francisco) seis on juba keerulisem.