Foto: Marilyn Jurman
Inimesed
14. jaanuar 2018, 14:00

MARILYN JURMANI BLOGI | Pakime ja kolime... Hispaaniasse! (247)

Kätte on jõudnud hetk, kus kirjutan esimest korda blogipostituse telefonis. Olen patjadest ehitanud müüri enda ja Rumi vahele, et telefoni valgus teda üles ei ärataks. Ära ei saa ka minna, kuna tavaliselt ta saab kuidagi läbi une aru, et voodi on tühi ja ärkab kohe üles. Siin me siis laiutame viimaseid päevi minu vanaema kodu suures voodis. Rumi magab mu kõrval õndsat und ja Janno on juba ammu teel Valenciasse, kuhu me pooleks aastaks elama suundume.

See, kuidas täpselt minna, ei olnud meile selge kuni viimase hetkeni. Sekeldusi oli nii palju, et ma tegelikult ei ole ikka veel päris kindel, kas kõik vajalik sai ikka tehtud või peame esimese lennukiga tagasi tulema.

Nagu ma juba ühes postituses mainisin, siis meie esimene mure oli, kas minna auto või lennukiga. Ja esialgne plaan minna autoga hakkas vaikselt hääbuma, kuna viimased sõidud koos Rumiga lõppesid enamasti tema hingetu nutu ja minu või Janno hingeldavate püüdlustega laulda, tantsida ja mis iganes muud moodi Rumi lõbustada, et see tunnikegi autosõitu üle elada. Olgu, lähme lennukiga.

Foto: Marilyn Jurman

Hakkasime siis sõpradelt küsima, mida nad kaasa võtta soovitavad. Kui olime aru saanud, et ilma turvatooli ja käruta kaugele ei reisi, vähemalt mitte turvaliselt, nagu tooli nimigi vihjab, siis teatas Janno, et kuule, teeme ikkagi nii, et tema läheb autoga ja meie Rumiga lendame lennukiga järgi. Idee hea, aga siis oleks vaja teada, kuidas seal Valencias nende parkimistega lood on. No et kas oleks vaja võtta kodu, kus parkimine on hinnas või saab seal kuidagi maru lihtsalt ka tänaval parkida. Nagu ikka, otsustas selle küsimuse meie eest lõpuks juhus. Umbes nädala aja jooksul 100 korteri edasi-tagasi vaatamise järel saime teada, et vähem kui aastaks üürides peame niikuinii vaatama lühiajalisi rendipakkumisi, kus valik on väiksem ja parkimisest ei ole juttugi. Ehk siis üks korter oli, mis sobis ja selle me võtsime.

Ja siis kõige suurem mure – kuidas saaks nii, et talvekummidega Eestist startides jõuaks suvekummidega Hispaaniasse? Kas teil on ideid? No meil olid mõned. Fakt oli see, et naeltega me Lätist kaugemale sõita ei tohi nii ehk naa. Teine variant oli kuskilt osta kasutatud lamellid ja siis nendega minna. See idee kanti lõpuks nii guugli kui Janno venna poolt maha: lamellid maanteel sõidate nii siledaks, et neil pole lõpuks mingit pidamist. Ja kuna siin seoses lapsega on tasa, õige tasa, ka minust viimanegi ossipiisk hakanud haihtuma, siis turvalisus on väga tähtis. Ja otsustasime, et alla tulevad korralikud suvekummid ja minema tuleb hakata enne lund. Aga millal enne on ilmateatel õigus olnud?

Tuli välja, et nüüd. Ja õnneks me seda ilmateadet ka uskusime, sest muidu oleks lood väga hapud olnud. Seega startis Janno täpselt päev enne lume tulekut  ja ootab meid juba koos kogu kolaga ees. 

Foto: Marilyn Jurman

Viimane vahva seik on see, et ma ei mõelnud pakkides üldse selle peale, et nädal aega on pikk aeg ja ma peaksin siiski midagi endale ja Rumile Eestisse ka jätma, mida selga panna. Põhimõtteliselt käin kodus pesuväel ringi ja koolis eksameid tegemas õe riietega. Rumile valisin ruttu Breden Kidsist popid uued riided, et ta vaeseke päris alasti ei peaks lennukisse minema. Napilt oleks meie ainukeseks üleriideks lina, milles ma Rumi kõhul kannan, sest õnneks ma ühe talvise lina jätsin siia. Sain ka nädalaks Stroller24-st Greentomi ökokäru laenuks, seega lahenes kõik siiski lõpuks päris kenasti :)

Homme (esmaspäeval) lendame seljakoti, lina ja hiiglasuure Chicco Boppy padjaga (ma siiralt loodan, et mind sellega lennukisse lastakse) Jannole järgi ja loodetavasti sai suur osa sekeldusi sekeldatud, aga eks ma mõnest veel räägin järgmisel korral.

Adios!