ARVUSTUS | „Pidu“ – kõik veab viltu, aga ikka on naljakas (5)

Värskelt ministriametisse määratud Janet plaanib koos abikaasa ja mõne lähema sõbraga oma Londoni kodus töövõitu tähistada.

Seltskond on värvikirev. Esiteks Janetile väidetavalt kõik need aastad poliitilises võitluses toeks olnud abikaasa Bill (võrratu Timothy Spall), kel nüüd tundub naise suurvõidust olevat täiesti ükskõik. Mees tahab lihtsalt juua ja valjusti plaate mängitada.

Teiseks Janeti üliküüniline sõbranna April (Patricia Clarkson), kel alati kõige kohta midagi salvavat öelda, koos oma malbe idamaahuvilise mehe Gottfriediga (Bruno Ganz), kel alati poetada mõni klišeelik elutarkus, mis paneb Aprili silmi pööritama.

Kolmandaks lesbipaar Martha (Cherry Jones) ja Jinny (Emily Mortimer), kes valmistub perelisa saama. Ning viimaks nägus finantstöötaja Tom (Cillian Murphy), kel paistavad närvid täiesti läbi olevat ja kes vabandab, et tema naine Marianne jääb peole hiljaks.

Kui külalised koos, toostid ja õnnitlused öeldud, võtab päev ootamatu pöörde. Pidulistelt hakkab pudenema ülestunnistusi, mis pööravad nii mõnegi osaleja elu pea peale. Lumepall hakkab maruliselt veerema, kui Bill tuleb lagedale paljastustega, mis seavad kohalolijate vahelise armastuse ja sõpruse kahtluse alla.

See, et pilt on mustvalge, annab süngust ja salapära juurde. Aga ausalt öeldes – kui ise satuks sellisest päevast osa saama, siis paistaks see ka pigem hallides kui värvilistes toonides.

Samas on tegu kõike muud kui masendava filmiga. Noh, kui jääda pärast selle vaatamist pikemalt mõtisklema selle üle, kui paljud meist üldse tegelikult tunnevad seda inimest, kellega nad koos elavad või on partneri ja sõbrana truud või usuvad tõsimeeli poliitikasse, mida nad ajavad... Kuid linalugu võib vaadata ka mõnusa meelelahutusena.

Film on minimalistlik ja teatrilavastuslik. Tegevus toimub ühes majas paari tunni jooksul. Põhirõhk on säravatel dialoogidel, kust pudeneb tihti antud hetkes täiesti kohatuna mõjuvaid märkusi. Sally Potter („Orlando“, „Tangotund“, „Mees, kes nuttis“) on filmi puistanud terast satiiri ja situatsioonikoomikat. Ka hetk, kus kokkukukkunud tegelast elustatakse, ajab hoopis naerma. Ning välja tulevad elu paradoksid: see, kes tundub algul väheke opakas, võib osutuda kõige normaalsemaks inimeseks seltskonnas.

Kinost lahkudes on muie suul. Eksistentsiaalne raskus ei rõhu. Igav ei hakanud hetkekski, üllatusi jagus päris lõpuni välja.