Mati Alaver Haanjas. (Aldo Luud)

Kaks eestlast olümpiamedalile viinud legendaarne suusatreener Mati Alaver ütleb kõrvalolevas loos, et Eesti suusatamine on oma normaalses seisus - niisuguses nagu olnud viimase 50 aasta jooksul. Kolme absoluutse tipu üheaegne esilekerkimine oli anomaalia. Kas Alaveril on ajaloolises plaanis õigus?

Kui vaadata ainult olümpiaajalugu ning tuimalt nimesid ja numbreid, võiks konstateerida: NSV Liidu ajal polnud Eestis murdmaasuusatamist üldse olemas! Sest enne seda, kui Eesti sai 1992. aastal minna oma võistkonnaga Albertville'i, võistles viimase eestlasena olümpial Vello Kaaristo - 1936. aastal Garmisch-Partenkircheni talimängudel. Liidu olümpiakoondisse ei pääsenud Eesti murdmaasuusatajad kordagi!

Punaimpeeriumi koondisse jõudsid põhja suusaalade sportlastest ainult kahevõistlejad Uno Kajak (1956), Tõnu Haljand (1968), Fjodor Koltšin (1980) ja Allar Levandi (1988). Kõik.

Eelnev ei tähenda siiski seda, et Eesti suusatamist poleks Liidu ajal olemas olnud. Vastupidi. Suure sõja aastad ja okupatsioon laastasid kahe maailmasõja vahel tasapisi üles ehitatud suusasporti, kuid kuuekümnendatel aastatel sai see üha tugevamalt jalad alla. Täpselt 50 aastat tagasi - vahemik, mille tõi välja ka Alaver, oli suusatalv Eesti Liidu-aja üks paremaid.

Siis võideti esimesed medalid tiitlivõistlustelt (noorte EM), jõuti medaliteni NSV Liidus ning kahevõistleja Haljand rühkis taliolümpial esitosinasse. Liidu paremikku kerkis terve plejaad meessuusatajaid, naistest suutis sama Ingrid Mägar - kes pääses ka Liidu koondisse ja teenis MMil 8. koha - ning tagant tulid noored-juuniorid.

Põhja mängudel Murmanskis edestas mõnigi mees maailma tippe. Asjaolu, et Liidu olümpiakoondisse keegi siiski ei jõudnud, näitas, kui tihe oli suurriigi sisene konkurents. Ning erinevalt kahevõistlusest-suusahüpetest kuulusid Liidu paremad murdmaasuusatajad aastakümneid ka maailma paremate sekka.

Eesti suusatamises kujunes välja tugev organisatsioon ja treeneritekaader. Ikka leidus sportlasi, kes jõudsid Liidu koondise piirimaile. 1982. aastal jõudis Arne Sirel esimese eestlasena MK-etapil punktikohale. Liidu juunioride koondise koosseisus tiitlivõistlustele pääsenud suusatajaid leidus, kuid täiskasvanute koondise uks - just tiitlivõistlustel - jäi enamikule suletuks. Liidu koondise kandidaatide seas ja laagrites ringlejaid leidus ikka.

Kui suurriik hakkas lagunema, olid meil võtta piisava ettevalmistuse saanud suusatajad, keda saata pool aastat pärast iseseisvumist Albertville'i taliolümpiale. Koondise peatreeneri rolliks oli valmis 1969. aastal teatesõidus Liidu noortemeistriks tulnud, kaheksakümnendatel aastatel naisi juhendanud Mati Alaver ise. Edasine on juba ajalugu.

Aga nüüd alguse juurde tagasi. Kas Alaveril on õigus, et Eesti suusatamine on laias laastus samas seisus nagu viimase 50 aasta jooksul enamasti olnud? Kui arvestada, et sel hooajal on mitu meest jõudnud MK-etappidel 20 parema sekka ning 1982. aastal pälvis Arne Sirel MK-etapil 19. koha, siis mahuksid meie praegused paremad ilmselt tingliku Liidu koondise kandidaatide ringi. Iseseisvusaja varasematel aastatel on leidunud teisigi peale suure kolmiku, kes teinud tiitlivõistlustel korraliku tulemuse.

Võib järeldada, et Mati Karlovitš ei aja udu. Hullem on tõesti hoopis asjaolu, et Eestis pole enam piisavalt lund - 1980ndate koolipõlvest ei meenu küll, et Tallinnas jäänuks mõnel talvel endal suusad alla panemata.

Jaga artiklit

6 kommentaari

R
ruudi  /   17:35, 17. jaan 2018
Andke aega Kolm verinoort tulemas Peaasi et kiitmise ja sõimuga ära ei rikutaks Kelly nõuandjad läksid auahnusega alt
N
njah  /   09:58, 15. jaan 2018
osa riike on teinud suusatamisest riikliku firmamärgi. Sinna panustatakse kordi rohkem raha, kui meie suudaksime anda. Miks aga peaks terve mõistusega noor inimene end aastate kaupa trenni tehes tapma, ja miskit saavutades kuulama süüdistusi dopingu pruukimise kohta? Lisaks veel määramatus - treenin küll, aga esimese 30 sekka maailmas ikka ei jõua. Ja isegi need 30 seas olejad saavad rahva käest õiendada, et on spordituristid. Pole ju motti nagu?

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis