Enda kohta käiva materjali jagamisel peab arvestama sellega, et pilte ja videosid võidakse salvestada ning salvestatut võidakse hiljem kasutada sinu ähvardamiseks. Välja pressida võidakse nii raha kui ka uusi salvestusi. Sellest lõksust on ohvril avaliku häbi alla sattumise hirmus raske välja murda. Nii ei julgeta pöörduda abi saamiseks vanemate, sõprade ega politsei poole. Maailm tunneb paraku ka netiahistamisest tulenenud suitsiidegi.
Omaette häda võib olla seegi, kas piltide-videote küsimist ja jagamist üleüldse teadvustatakse taunitava või suisa keelatud tegevusena, kui tegu pole täisealistega. Internet võimaldab anonüümseks jääda, kellegi teisena esineda ja jälgi segada. Mõtlematu tegevus võib aga elu mürgitada hiljemgi, sest kord juba netti sattunud materjale ei saa enam tagasi võtta ega nende levikut kontrolli alla saada.
Väga lihtne on jagada õpetussõnu, kuidas end selliste ohtude eest kaitsta. Lapsevanemale võib soovitada jälgida oma lapse tegemisi netis. Praktikas saab tagantjärele kontrollida järeltulija külastatud veebilehti, kuid paraku on noored tänapäeval netiasjades enamasti nutikamad kui täiskasvanud. Moraalilugemine ei pruugi häid tagajärgi anda, kui noored on vanuses, mil ollakse enda arvates kõige targemad maailmas. Politsei võib jagada enda kaitsmiseks küll häid nõuandeid, kuid nemadki ei suuda netiliiklusel silma peal hoida.
Kui laste puhul on ohtude selgitamisel abiks usalduslikud suhted lapse ja vanemate vahel, siis mida teha täiskasvanutega, kes kas netisuhtlusest lummatuna või väljapressimise ohvrina hakkavad petistele raha saatma? Fakt, et korrakaitsjail on õnnestunud piltide ja raha väljapetjaid ja manipuleerijaid ka vangi saata, ei pruugi ohvrite läbielamisi arvestades olla neile kuigi suur lohutus. Lihtsaim oleks tagantjärele nentida, et omad vitsad peksavad. Pelgalt politsei abile lootma jäämise asemel tuleks enne poseerimist hoolega mõelda, kas erutav mäng ikka kaalub üles võetavat riski.
Kommentaarid (0)