Olin varem mõnes eravestluses, telesaates ja arvamusartiklis öelnud, et Trumpi presidendiks saamine võib lõppeda katastroofiga, sest selles ametis toimetulemiseks vajalikke isikuomadusi tal eriti ei ole. Samas olen väljendanud ka mõtet, et presidendiks ta kindlasti ei saa. Mõtlesin, et äkki eksin mõlemas punktis. Uutele inimestele tuleb uues ametis ikka õppimiseks ja arenemiseks aega anda (minu esimesed pool aastat „Ringvaate“ toimetajana oli Marko Reikop veendunud, et mind tuleks kohe lahti lasta).
Ka Trump muutub
Kahjuks pole seda arengut minu hinnangul Trumpi puhul toimunud. Samas pole midagi päris katastroofilist ka veel juhtunud. Ennustan, et lähipäevil ilmuvate Trumpi aasta kokkuvõtete sõnum on sama: saavutusi napib, presidendi maine langeb nii riigisiseselt kui -väliselt. Kirvena ripub administratsiooni pea kohal võimalus, et käimasolev uurimine leiab, et Trump või tema nõunikud on kampaania ajal teinud koostööd Venemaaga. Positiivse poole peal on, et maailm on veel alles ja meie oleme elus.
Luban, et kui te nüüd natuke USA välis- ja sisepoliitilist analüüsi ära kannatate, siis jagan paar lõbusat lugu USAs hiljuti ilmunud Trumpi kohta käivast raamatust.
Igatahes välispoliitiliselt on Trumpi „Ameerika esimesena” suund vähemalt meie regioonis taandunud üsna traditsiooniliseks USA maailmavaateks. Kampaania ajal ütles Trump korduvalt, et NATO on oma aja ära elanud, presidendina teatas aga, et enam see nii ei ole, sest tänu tema targale läbirääkimiskunstile on partnerid hakanud rohkem raha panustama.
Ja kuigi Trump alguses ei tahtnud NATO artikkel 5 kehtimist eraldi rõhutada, suutsid lähemad kaasvõitlejad ta nii kaugele viia, et Varssavis peetud kõnes tegi ta seda siiski ja täitsa arvestatava innuga. Nii et kartus, et USA tõmbub maailma asjadest täiesti tagasi, ei ole põhjendatud ja vaba maailma juhtimisel on Trumpil endiselt väga arvestatav roll.
Tõsi, näiteks Soulis ei tahaks ma praegu elada, sest seal on võimalus, et USA presidendi mõni eriti raevukas säuts vihastab nende põhjanaabreid niivõrd, et puhkeb relvakonflikt ja kahjuks pole Lõuna-Korea pealinnas miljonite inimeste õhkulaskmiseks isegi tuumapommi vaja, piisab tavalistest kahuritest, mille sõbralik Põhja-Korea režiim on sinna juba suunanud.
Sisepoliitikas ei ole Trumpi eriline edu saatnud. See on muidugi ka näide sellest, et USAs on üldse väga keeruline mõne suurema poliitilise algatusega hakkama saada. Vabariiklased kontrollivad küll kongressi mõlemat koda, aga peale massiivse ettevõtetele suunatud maksulangetuse neil eriti midagi ette näidata pole.
Ja arvestades, et ameeriklaste rahulolu Trumpi tööga on langenud umbes sinna, kus George W. Bushil paar aastat pärast Iraagi sõja algust, siis on raske uskuda, et tema teine aasta edukam tuleb. Aasta lõppeb aga valimistega, millel ta võib (sarnaselt W teise ametiajaga) kaotada veel palju kohti ja igasuguse võimaluse kongressist midagi läbi suruda.
Ja veel jõuab sel aastal ilmselt mingi tulemuseni eriuurija Robert Muelleri protsess, mis vaatab, kas USA valimistesse sekkudes tegi Venemaa (selles, et Venemaa sekkus, ei kahtle USA õiguskaitseorganitest eriti keegi) koostööd ka Trumpi kampaaniaga.
Olen ka varem öelnud, et selle protsessi tulemus võibki viia Trumpi ametiaja ootamatu lõpuni, näiteks tagandamise läbi.
Kõige selle põhjuseks on minu arvates nii Trumpi enda kui ka tema kaasvõitlejate ebaprofessionaalsus. See kõik on meile teada, kuna presidendi administratsioon, erinevalt mitmest varasemast, lekib nagu vana paat.
Kontrollimatu
See toobki mind hiljuti ülemaailmseks hitiks saanud Michael Wolffi raamatuni „Tule ja raevuga. Sissevaade Trumpi Valgesse Majja”. Raamat ilmus, sest Trumpi strateegianõunik Steve Bannon lasi ajakirjanik Wolffil päevade kaupa Valges Majas hängida, kõik kirja panna ja avaldada ning lisas sinna kuhjaga vürtsikaid tsitaate, nimetades muu hulgas Trumpi poja tegevust riigireeturlikuks.
Selline käitumine presidendi juhtiva nõunikuna on ilmselgelt ebaprofessionaalne, aga ega presidentki paremat eeskuju anna. Ta läheb õhtul juba üsna vara oma magamistuppa, paneb selle seinal olevad kolm (!) telekat mängima ja hakkab oma sõpradele helistama ning kurtma kõige ja kõigi kohta administratsioonis.
Sõbrad räägivad sama jutu aga kiiresti ajakirjanikele edasi ja nii on peale Wolffi raamatu Washington Postis ning New York Timesis aasta jooksul ilmunud kümneid lugusid, mis panevad kahtlustama, et Trumpi magamistoas on pealtkuulamisaparaat.
Wolff kirjeldab raamatus ka, et kohe ametiaja alguses sai Bannon aru, et Trump ei hakka kunagi rääkima ja tviitima sajaprotsendiliselt kontrollitud faktidega teksti. Nii et ainus lahendus on hakata ajakirjandust, kes sellisele käitumisele tähelepanu pöörab, juba ennetavalt võltsuudisteks nimetama.
Washington Posti loenduri järgi on Trump esimese aasta jooksul üle 2000 korra valetanud või eksitava väitega esinenud, seda on juhtunud 5,6 korda päevas. Trump seda muidugi ei tunnista, vaid nimetas kogu ajakirjandust juba esimesel ametikuul oma peamiseks opositsiooniks.
Siinkohal tuleks muidugi mainida, et Bannon, nagu ka mõni temaga sarnaselt mõtlev inimene, Trumpi heaks enam ei tööta ja mitte seepärast, et tema mõtted poleks Trumpile sobinud. Hoopis seepärast, et oma mõtete elluviimisel ei suutnud ta meeskonnamängijana tegutseda, vaid mustas ajakirjanike ees oma kolleege.
Näiteid selle kohta, et Trump pole veel professionaalseks presidendiks saanud, võib tuua kümneid. Alles paar päeva tagasi läks asi lappama selle peale, et president nimetas kohtumisel senaatoritega mõnesid riike s***auguriikideks. See on küll mingis mõttes naljakas, aga tegelikult pole presidendile selliseid asju vaja, sest need tapavad ta pärissõnumid ära ja ilma nendeta ei saa ka poliitikat teha.
Tõsi, konservatiivne kolumnist David Brooks kirjutab, et näeb Trumpi administratsioonis märke professionaalsemaks muutumisest. Loodan, et see on tõsi ja tema amatöörpresidendi karjäär piirdub aastaga.
Kommentaarid