ARVUSTUS | „Kahandamine“ on film väikestest inimestest, kel on suur süda (6)

Paul Safranek soovib koos oma naise Audreyga osta uut maja, mis on iga paarikese kooselu üheks loogiliseks sammuks - jääb ju vana eluase ühel hetkel liiga väikeseks. Probleem tõstab pead aga siis, kui selgub, et nende säästudest ei piisa ning nad on sunnitud edasi virelema. Ühel päeval kohtavad nad oma koolikokkutulekul vana klassivenda, kelle saabumine kõiki ahhetama paneb. Nimelt on viimane end kahandada lasknud ja elab seetõttu kui tilluke kuninga kass.

Maakera painab suur ülerahvastuse probleem, millele aastakümneid tagasi omapärane lahendus leiti - inimeste pisemaks muutmine! Norra teadlase mõttetöö vili on nüüdseks aga jõudnud sinna järku, kus aina enam ja enam inimesi teevad seda mitte selleks, et maailma päästa… vaid et ise heale järjele saada. Paul ja Audrey avastavad et nende kümnetest tuhandetest dollaritest saaks 13-sentimeetriste inimeste maailmas 12 miljonit! Seega võtavadki nad plaaniks ka ise mikroskoopilise ühiskonnaga liituda.

Kõik ei lähe aga plaanipäraselt ning Pauli ootab uue täiusliku elu asemel ees hoopiski miniatuursemat sorti seiklus. Näiteks satuvad tema teele pidevalt pidutsev tülikas naaber ning Vietnamist telekakasti sees põgenenud ühejalgne tütarlaps, kes Paulile näitab, et ka nööpnõelasuuruste inimeste maailmas pole kõikide elu ideaalne.

Visuaalselt vaatajale midagi ääretult eripärast ei pakuta ning igasugune operaatoritöö on selline täiesti tavapärane ja aktsepteeritav. Näitlejad saavad hakkama selle piskuga, mis neilt nõutakse ning huumor - kuigi kohati pisut rassistliku tooniga (suurem osa keskendub sellele, kuidas vietnamlasest neiu vigast inglise keelt purssida üritab) - suudab pigem hea maitse piiril püsida. Eks sellele aitab kaasa ka see üleüldine südamlik lugu, mis peategelasi ümbritseb ning asjaolu, et Matt Damoni tegelaskuju on, noh, pisut tumba.

„Kahandamine“ on film, mis suudab vaatajale pisukese üllatuse valmistada. Tegemist ei pruugi olla küll ideaalse linateosega, ent (treileri põhjal) tavalise komöödia asemel pakutakse hoopiski midagi suuremat, tänu millele võib kinosaalist rahulolevalt välja astuda. Väike võit seegi.