Kodututele loomadele varjualust pakkuva mittetuludusühingu Pesaleidja kaudu Simba ja Simone hoole alla saanud Katrin kirjeldab, et kassid on praeguseks tema juures koos olnud kaks aastat. Pärit on nad aga eri linnadest: Pärnust ja Valgast. "Tallinnas on neil suurem võimalus kodu leida," selgitab Katrin, miks kassid pealinna toodi.
"Simone kolis tegelikult varjupaika, aga jäi seal natuke tõbiseks ja kolis siis minu juurde hoiule. Minu juures saidki Simba ja Simone kokku ja siin neil sõprus ka arenes," kirjeldab ta. Esialgu ei teinud kassid üksteisest õieti väljagi, kuid Katrini sõnul toimus kahe või kolme kuuga muutus. "Nad hakkasid järjest ja järjest üksteise lähedust otsima ja mingil hetkel nägin, et nad magavad pesades koos ja jooksevad üksteisele ukse peal vastu. Kui teine on kasvõi ühe minuti eemal olnud, siis tuppa tagasi tulles tervitab üks alati teist. Nad nagu igatsevad üksteist kogu aeg," kirjeldab ta.
"Mul on teisi kodutuid kasse ka hoiul. Teised tahavad ka millegipärast just Simbaga sõbrustada - ta on hästi positiivse energiaga kass. Kõik otsivad ta seltsi. Aga tema on huvitatud ainult oma Simonest," ütleb Katrin, et kui teised hoolealused lähevad end Simba nina alla hõõruma, keerab kass neile selja ja läheb minema. Teisisõnu on Simonel ainsana õigus Simba nina all tiirelda. Katrin ütlen, et nõnda teevad kaks armastajat üksteisele musi: "Nad seisavad ja üks hakkab teise näo alt risti-rästi läbi käima; ja hõõruvad üksteise vastu külgi. Naljakas helluse väljendamise viis," naerab ta.
Simbale on mitmel korral pakutud ka kodu. Esimest korda viidi ta varjupaigast ära 2016. aastal. "Simba nuttis öösel: käis ringi ja näugus. Esialgu pidasime seda normaalseks – loomad tunnevad ikka sidet hoiukoduga. Või uude kohta kolimine: see käib adapteerimise juurde. Aga pere siis loobus: nad nägid, et ta tahab tagasi tulla," ütleb Katrin, et nelja või viie päeva pärast oli Simba tagasi hoiukodus. "Kohe kui me Simba Simone juurde tuppa lasime, nägime, et siis oli tal saba kohe püsti ja [ta] jooksis Simonele vastu. Nagu oleks koju tagasi tulnud."
Teist korda püüdis üks pere Simbat endale võtta 2017. aastal, kuid seegi kord toodi kass mõne päeva pärast tagasi. "Me ka selgitasime, et ta on üks kord kodus käinud, et kindlasti anda [harjumiseks] aega, aga siis oli samamoodi," ütleb Katrin, et pere ei soovinud pidevalt nutvat kassi endale jätta.
"Siis me loobusime," ütleb Katrin. "Neid ei ole mõtet lahutada: nad on otsustanud koos koju minna. Las siis võtab kauem aega." Katrini sõnul on olnud neidki, kes tahtnud võtta korraga mõlemat kassi, kuid seni on takistuseks osutunud tõik, et soovitakse saada korraga kaht sülekassi. "Simone ei ole sülekass. Igal kassil on oma iseloom ja me ei saa garanteerida, et temast sülekass saab," ütleb Katrin.
Endale ta aga kasse jätta ei saa. "Ma olen seitse aastat kodutuid kasse koju saatnud ja siis mul oleks neid kasse praegu 400," ütleb ta ja lisab, et niigi on tal kodus neli enda kassi. "Loomulikult endalejätmine on kõige turvalisem variant, sest siis ma ei loovuta neid halvematesse tingimustesse. Ma tean, et enda kodus neid ei väärkohelda ja nii edasi. Aga kahjuks ei saa. Pesaleidjast läheb aastas 600 kassi koju. Ka parima tahtmise juures me ei saa neid endale jätta," ütleb ta.
Kui tunned, et soovid mõne kodutu looma oma perekonda võtta, saad Pesaleidja kohta lisainfot siit.
Kommentaarid