Foto: TH
Kommentaar
18. jaanuar 2018, 18:34

Mart Soidro | Aeg liigestest on lahti (4)

Kolmapäeval helistas mulle rahvakirjanikust sõber. Ega meil teineteisele midagi pakilist teatada ei olnudki, pigem vaagisime viimase paari päeva sündmusi koduvabariigis.

Ei saanud seekord haigutada ja nentida, et nii vaikseks kõik on jäänud. Ernst Enno ühe tuntuma luuletuse pealkiri on hetkel out. Aga Ruja poolt kuulsaks lauldud värsiread on sel nädalal iseäranis aktuaalsed: “Ei mõista, vaatad üles ja vaatad tagasi – ja ohkad endamisi, ja ohkad jällegi...

Ma keerutan nagu kass ümber palava pudru edasi! Lihtne oleks väita, et pärast Euroopa Liitu ja NATOsse astumist on meie inimesed hüsteerilisemaks ja kurjemaks muutunud. Käib pidev nõiajaht, mis demonstreerib valmidust üksteisel kõri läbi närida. Tahaks loota, et see ei ole nii. Enamikus Mustamäe elanikest ei tekita ohutunnet isegi valgel lumel tatsav mustanahaline vennas. Läki-läki peas ja silmis äraolev helk. Aga selge on ka see, et sellest tuleb sotsiaalmeedias teada anda. Igaks juhuks.

Imestan vanu kergejõustiku lühidistantsi rekordeid puurides, kuidas sprinterid suutsid selliseid vägevaid aegu joosta. Kuidas nad suutsid püstolilasule nii kiiresti reageerida?

Teistes valdkondades asjad ju nii kiiresti ei käinud. Vene ajal osteti putkast ajaleht ja kui see oli loetud, tuldi kokku. Juhul muidugi, kui oli midagi arutada. Kuulati poolt- ja vastuargumente ning kui „läbi äreva vere oli kandunud hõik”, kirjutati kiri. Mitte kutse. Kiri pandi posti ja jäädi ootama vastust. Või mis vastust – kui oli ausalt kirjutatud kiri, järgnes repressioon. Nagu „40 kirja” puhul.

Tänapäeval, kui „inimesed lendavad suurtel kiirustel ja hulgakaupa”, on olukord muidugi teine. Riputad oma avaliku üleskutse sotsiaalmeediasse üles ja asi ants – reageeringuid tuleb nagu Vändra metsast saelaudu.

Meile ta ei sobi. Otsige edasi!

Aga kaua ma ikka keerutan, räägime asjast ka. „104 kirja” ei maksaks naeruvääristada. Hoolimata sellest, et allakirjutanute hulgas pole esimese suurusjärgu tähti, Ojasoo ja Semperi konkurente näitekunsti valdkonnas. Iseenesest on feministid mulle armsad. Aga mida aeg edasi, seda enam imetlen neid eemalt, sest kardan lähedale minna. Ja kui vanale karule üritatakse seelik selga tõmmata ja ta nüüdisaegseid tantse keerutama õpetada, muutun kurjaks. Või nagu manitses Villu Reiljan juba tosinkond aastat tagasi – iga kingsepp jäägu oma liistude juurde.

Valvefeministid ei võitle enam ammu oma õiguste eest, nad kipuvad meie eest otsustama, mis on õige ja mis on vale. Teisisõnu: nad õpetavad meid elama. Kas keegi on andnud neile selleks mandaadi?

„Kindlasti leidub ka teisi lavastajaid, kes suudavad seda tööd professionaalselt teha, kuid kellel pole nii vastuolulist tausta. Või miks mitte anda seekord sõna ohvritele?” leiab Kadi Estland, üks allakirjutanutest Eesti Päevalehes (16.01.2018). Vahemärkuse korras: selle daami kõige enam kõneainet pakkunud taies on fotoinstallatsioon Martin Helmest ühe plakatiga, mille tekst ei kannata isegi Õhtulehe trükimusta (vt Eesti Ekspress, 18.05.2016).

Mis saab kellelgi selle vastu olla, et feministid, EKRE ja SAPTK on leidnud ühisosa. Kellel on õigus võidelda naistevastase vägivalla vastu, pole siiski üheselt selge. Nika Kalantar lausa kahtlustas eelpool mainitud intervjuus koostööpartnereid: „Vaadates EKRE liikmete teisi ütlemisi, olen arvamusel, et nende äkiline mure naistevastase vägivalla pärast pole päris siiras, pigem kättemaks teatrile.”

Aga see selleks!

Pilk protokolli

Oli aasta 2006 ja Tõnu Kaljuste koostas Eesti vabariigi aastapäeva kontserdikava. Lavastajaks oli siis Tiit Ojasoo. Järgmisel aastal oli kontserdiosa lavastaja Andres Dvinjaninov ja muusikalise osa pani kokku Aarne Saluveer. 2008. aastal toimus etendus Peeter Jalaka näpunäidete järgi, muusikalise osa eest hoolitses siis Tõnu Kaljuste. 2009. aastal sai üksi hakkama Üllar Saaremäe. 2010 – lavastaja Uku Uusberg, kunstiline juht Ando Kiviberg. 2011. aastal oli kontserdi kunstiline juht Tõnu Kaljuste ja kunstnik Ene-Liis Semper. 2012. aastal Vaiko Eplik ja Ain Mäeots. Järgnevad neli aastat olid lavastajateks ainuisikuliselt vastavalt Elmo Nüganen, Ivar Põllu, Mart Koldits ja Tõnu Kaljuste, eelmisel aastal aga Jaak Prints ja Erki Pärnoja.

Ja nüüd ma küsin allakirjutanute käest: kes võiks neist eelpool mainitutest lavastada kuu enne vabariigi aastapäeva selle aasta etenduse? Või hoopis vägivalla ohvrid sajandal aastapäeval, nagu Estland välja pakkus? Või äkki Vana Baskini teater, kes etendaks „Prügikasti” või „Vigaseid pruute”? Nali naljaks. Kardan, et keegi ei nõustuks kuu enne aastapäeva sellist väljakutset vastu võtma. Tegemist pole ju pulmatoladega, kes kahe viina eest esimese vile peale Eesti Rahva Muuseumisse tormavad.

Sellistes avalikes kirjades võiks alati peituda ka konstruktiivne lahendus, sest pelgalt vastuolemine on intellektuaalselt äärmiselt vähenõudlik tegevus.