Kui rääkida heast nimest, siis Arvo Sarapuu on küll ekspoliitik, kuid Tallinna abilinnapea kohalt lahkus ta seoses korruptsioonikahtlusega pärast kapo poolt kinnipidamist. Hiiu staadioni plakatitega seotud kriminaalasjast pääses Sarapuu seetõttu, et oli oma osa linnale juba tagasi maksnud. Kersti Sarapuu pole reapoliitik, vaid peaministri erakonna fraktsioonijuht riigikogus.
Nii tuleb välja, et võimupartei üks juhtpoliitikuid esitab nõuded opositsioonipoliitikutele – ja mitte lihtsalt poliitikutele, vaid opositsioonierakondade juhtidele! On ilmselge, et sellistel sammudel on peale pereasjade ka tugev poliitiline mõõde. Sestap ei maksa imestada, et nii Ligi kui ka Helme erakonnad käsitlevad nõudeid katsena takistada opositsiooni valvekoera tööd tegemast.
Põhjuseid, miks Sarapuud on sellise tee valinud, võib olla mitu. Üks neist võib olla soov taltsutada opositsiooni. Olukord, kus opositsioon ei julge kohtuähvarduste hirmus enam teravaid küsimusi esitada, ei pruugi aga pikemas perspektiivis isegi peaministri parteile kasulik olla. Eesti kohtusüsteem on aeglane ning mitmele aastale veniv kohtuasi võib valimiste eel mõjutada selle kulgu – mõjutades avalikku arvamust ning juhtides tähelepanu eemale teistelt poliitilistelt küsimustelt, sest kõigele ei jagu paratamatult tähelepanu.
Raske on ette kujutada olukorda, kus parlamendiliige palub ajalehes teiselt poliitikult vabandust advokaadibüroo poolt ettenähtud tekstiga. Milline demokraatia musternäide, kui opositsioonipoliitik peab avalikult oma nime all avaldama võõrast teksti! Tegemist pole pealegi vaidlusega marginaalsel teemal, kui kõne all on Keskerakonna üks põhilubadustest – tasuta ühistranspordi juurutamine maakondades ning perekond Sarapuu ettevõtete võimalik seos sellega. Ammendavate selgituste asemel nõude saamine advokaadilt süvendab nõutust ega tee teemat sugugi selgemaks.
Et olla prillikivina aus, siis kas Keskfraktsiooni juht annaks avalikkusele garantiikirja, et nende perega seotud ettevõtted ei hakka ühelgi moel teenindama ühtki tasuta ühistranspordiliini? Või kuidas vastasel korral kirjeldada olukorda, kui võimupartei ühe põhilubaduse elluviimises osaleksid sama partei juhtpoliitiku perega seotud ettevõtted? Vastus nendele küsimustele peab tulema poliitikuilt endilt.
Kommentaarid