MARILYN JURMANI BLOGI | Esimene nädal Hispaanias ja nii paha on olla (111)
Esimene nädal uues riigis – Hispaanias – ja toidumürgitus olemas. Proovime hetkel tuvastada, mis toiduaine meid murda võis ja hirmuga ootan, et ega Rumil ka kohe väga halb hakka, kuna mõningaid toiduaineid oleme siiski ka temaga jaganud. Kahtluse all on kapsas.
Toidumürgitus on selline vastik asi, et isegi kui oled oma organismi tühjaks saanud, siis ikka on paha edasi. Parem, aga ikkagi paha. Viimane kord, kui sellist tunnet tundsin, olime Kambodžas ja võtsime nurgapealsest söögikohast mereande. Siis oli üsna kindel, milles asi. Nüüd aga oleme kõik – see tähendab mina, Janno ja meil külas käinud sõbranna – söönud ainult ühte ja sama aedviljasalatit. Aga ma ei suuda välja mõelda, mis seal salatis sai nii ebameeldiv olla... Kindel on see, et kõik maitses värskelt ja halvaks ei tundunud küll miski olevat läinud. Seega ainus võimalus on, et midagi, nagu näiteks kapsas, ei saanud enne söömist piisavalt pesu. Ja ma olen alati naernud, et mis siin ikka nii hullult nühkida. Et mürgitusi saab ikka kalast ja kalast ja no kalast, aga mitte kapsast. Palun väga, karma sai mu kätte.
Meile meeldib Jannoga osta asju ikka ja jälle turult ja väikestest poodidest, aga tundub, et peaksime vähemalt väljamaal piirduma asjadega, mida kavatseme korralikult läbi keeta. See on üldse suur viga, et ma usaldan enda organismi natukene liiga palju ja pööran ettevaatusele vähe tähelepanu. Olen alati olnud arvamusel, et kui siin riigis inimesed midagi söövad või joovad, siis võin mina ka sama teha.
Nüüd aga koos Rumiga reisides saan aru, et tuleb olla veidi ettevaatlikum. Ja võibolla on hea, et Rumi on enamasti vaid rinnapiimatoidul. Edaspidi ikka aurutan talle korralikult asjad läbi või veendun põhjalikult toidu kvaliteedis ja päritolus.
Kohale jõudes jõime kõik kraanivett, mis maitse järgi on väga hea, aga kuna Rumil läks esimestel päevadel kõht lahti, siis kahtlustasime vett ja ostsime talle eraldi pudeli, kust saame talle vahel anda, aga ma arvan, et homme toome suure kanistri meile kõigile. Kuigi selles oleme üsna kindlad, et kraaniveest meil seda mürgitust ei ole, kuna Janno on juba pikemalt Valencias olnud ja seda vett joonud, aga paha hakkas meil kolmel kõigil minutipealt samal ajal.
Kes vähegi toidumürgitust on kogenud, teavad, et see on nii vastik, et suurest hirmust hakkad isegi kohvikus tellitud salatit salaja WC-s üle pesema. Igatahes ma loodan, et homseks läheb paremaks, kuna väga oleks vaja vett juua, et mitte imetamisest päris vedelikupuudusesse jääda, aga hetkel ei riski küll mitte midagi suust sisse panna.
Homme lähme otsime kõige lähemal asuvad esmaabi- ja kiirabikohad üles. Vastik ainult, et alati peab midagi ebameeldivat juhtuma selleks, et tervise peale tõsisemalt mõtlema hakata. Kas te olete toidumürgitust põdenud ja kuidas olete seda ravinud?
Kommentaarid