Aidi Vallik | Miks me ei räägi lastega keerulistel ja valusatel teemadel? (4)

Punkt. Ja – stopp.

Ühe kuueaastase väike maailmalõpp

Ma tahan rääkida ühe loo. Kord ühel avalikul üritusel, kus oma raamatutega kohal olin ja tekstidega esinesin, tuli mu juurde üks umbes kuueaastane tüdruk, kes oma emast eemale ringi uitama oli sattunud, ja jäi lasteraamatuid lehitsema. Ema ei ilmunud niipeagi, nii et jäime lapsega jutustama ja pilte vaatama, ja siis see kuueaastane küsis mult nii tõsiselt, nagu maailma saatus oleks kaalul, ja ilma igasuguse eelneva kontekstita: „Kas jumal on olemas?“ Diplomaatiliselt kõrvale nihverdades, soovimata midagi selle lapse koduskujundatud maailmapildist lõhkuda, küsisin, mis ta ise arvab. Laps jäi kuidagi kurvaks ja vastas mõtlikult: „Ma arvan, et jumalat ei ole. Sest miks ta siis midagi ei tee, kui lapsed nutavad.“

Ja ma jäin kurvaks koos selle lapsega, kuigi teistel põhjustel. Et inimese hinges toimuv jumalate hukk võib toimuda juba kuueaastaselt, seda ma enne ei teadnud või polnud teadvustanud. See tähendab, et juba nii varases lapseeas hakatakse kõike järgnevat üles ehitama varemetele, sest usk maailma headusesse ja mõistetavusesse on kadunud. Usk turvalisusesse. Usk õnnelikkusesse. Kuigi laps oli puhas, hästi riides ja hoolitsetud, ja tema mõne aja pärast ilmunud vanemad, kes ta endaga kaasa kutsusid, samamoodi. Ja me ei räägi praegu ju tegelikult jumalast, eks ole.

Ma pole kindel, kas selle tüdruku ema ja isa teadsid, et nende laps üldse jumalast mõtleb, või siis mõtleb niimoodi jumala kaudu õnnetutest lastest, keda keegi ei aita. Kas nad teadsid, et nende kuueaastase ajus vormuvad sellised suured filosoofilised küsimused? Ja veelgi enam, kas nad teadsid, kui kurvakstegevatele järeldustele jõudis laps ise neile teemadele mõeldes? Milline väike maailmalõpp toimus väikeses hinges kellegi teadmata? Et ta tuli sellele kirjaniku käest kinnitust või ümberlükkamist küsima?

Me kõik armastame oma lapsi. Ja kas just selle pärast – või siis sellest hoolimata me ei räägi nendega kodus paljustki. Ei räägi paljudest keerulistest ja valusatest maailma asjadest, sest me ei isegi ei tule selle peale, mis küsimustega lapse väike aju võib parajasti rinda pista, või siis sellepärast, et meie meelest ei ole tal veel vaja neid asju teada, me ei taha, et ta isegi mõtleks vastikute või valede või kurbadele asjadele. Nii nagu me ei võta teda kaasa ka näiteks vanaema matustele või ei lase vahtima jääda kerjust või distantseerime ta otsustavalt uuest sõbrast, kelle kohta on selgunud, et ta on joodikute perest.

Aga laps leiab kirjaniku, kellelt küsida. Õpib lugema, leiab ka raamatu, ja otsib sellest vastuseid, iseasi, et mitte teadlikult. Sest midagi pole teha: ta mõtleb ju nende asjade peale, mille peale võib-olla ei tohiks ja mille kohta ta varakult on aru saanud, et oma vanemad ei taha neil teemadel midagi kuulda ega arutada.

Ja sellepärast peavad lastekirjanikud kirjutama ka tõsistest ja suurtest asjadest. Ka kurbadest, keerulistest ja rusuvatest sündmustest. Ka pahadest, traagilistest või õnnetutest tegelastest. Surmast, leinast, õnnetustest, hüljatusest ja reetmisest. See tähendab, sellistest sündmustest, mida lapsevanemad oma laste õnnelikku lapsepõlve ei taha – aga mis sellegipoolest juba on seal. Need varjatud vastamata küsimused, millega tüdruk või poiss oma pead vaevab ja mille pärast südant valutab. Need rasketel teemadel lasteraamatud pakuvad tihtilugu neile küsimustele siiski seletust, lohutust või vähemalt teist vaatenurka. Astrid Lindgren ei ole Astrid Lindgren ju ainult „Bullerby laste“ või „Karlssoni katuselt“ pärast, vaid ka „Vendade Lõvisüdamete“, „Röövlitütar Ronja“ või „Mio, mu Mio“ pärast, rääkimata tema kurbusega läbikootud lühijuttudest (näiteks „Kullake“ jt), või lausa satiirilisest „Pipi Pikksukast“. 

Ärge pakkuge lapsele poolikut maailma

Selle viimatinimetatu üle on lapsevanemad, kirjandusteadlased ja ajakirjanikud polemiseerinud muidugi juba raamatu ilmumisest saadik. Kui mitu aastakümmet 20. sajandi keskel keskenduti „Pipi“ feminismihoovusele või lapse kõlbmatu iseseisvuse temaatikale, siis need teemad on maailma edasiarenemise tõttu nüüdseks päevakorralt maas – nüüd on paar viimast aastakümmet madistatud juba Pipi isa ümber, kelle elu ja tegevus eriti pahatahtlike arvustajate meelest väljendavat sulaselgeid rassistlikke vaateid. Kuigi, kui tunda Lindgreni kogu ülejäänud loomingut, eriti mõeldes tema Kati-jutustuste sarjas ilmunud „Katile Ameerikas“, mis baseerub tugevalt autori enda Ameerika-reisil kogetul, ei oska ma küll praegu esile tuua teist sellist kirjanikku, kes sama tugevalt on loomingus heitnud valgust oma antirassistlikele vaadetele. Kõik need musta nahaga poisikeste tantsukirjeldused ja Pipi isa tegemine Kurrunurruvutisaare kuningaks näitab ainult ja ainult seda, et Astrid Lindgren oli oma aja laps ja peegeldas ilma erilise taotluseta ka loomingus oma aja stererotüüpe, samal ajal ise neist paljude vastu heideldes ja neid naeruvääristades, seega ikkagi oma ajast ees olles.

Seda, et feministlikud ja antirassistlikud vaated olid Astrid Lindgrenile tõepoolest väga meelelähedased, on ta ise tunnistanud mitmes oma eluaajal antud intervjuus, nagu ka on rootsikeelsetest Pipi-uustrükkidest toimunud see tänapäeval laiduväärseks muutunud n-sõna väljarookimine juba autori eluajal ja tema täielikul heakskiidul. Põhjendusega, et tänapäeval, kui on teada saadud, kui solvav selle sõna kasutamine tegelikult mustanahalisele on, ongi parem seda mitte kasutada. Ja selles osas jääb minu meelest üle autoriga nõustuda. Raamatu sisu väärtuse seisukohalt ei muuda selline toimetuslik redigeerimine mitte midagi.

Loomulikult ei ole kõik lastekirjanikud Astrid Lindgrenid. Tervet maailma hõlmava ja mõjutava vaimuga geeniusi sünnib üldse äärmiselt harva. Kuid tema loomingu arenguteest ja retseptsioonist ja sellega seotud poleemikast on mõndagi õppida, nii praegustel lastekirjanikel kui lapsevanematel. Paljusid lapsi aga aitavad tema raamatud oma suurtele küsimustele vastuseid leida veel kuuskümmend ja seitsekümmend ja rohkem aastat pärast esmailmumist.

Lastekirjandus ei tohiks alahinnata lapsi ega nende arusaamisvõimet, ega tohiks neile pakkuda poolikut maailma. Sellist, kus vaikitakse keerulised asjad olematuks ja tehakse nägu, et kui näha pole, siis polegi olemas.

Jah, muidugi on keerulised asjad väljakutse. Nii kirjanikule kui noorele lugejale, ja ka lapsevanemale, kes ei pruugi jagada kirjaniku vaatenurka, nõustuda tema tõlgendustega või nautida tema stilistikat, kuid just seda enam saaks seekaudu hea põhjenduse ja võimaluse vestelda oma lapsega vahel ka just neist keerulistest ja rasketest asjadest – nii nagu lapsevanem või laps neist aru saab. Lapsed ainult võidaksid sellest, ja nende maailm saaks selle võrra veel hoopis rikkam.

Muide, Astrid Lindgreni kohta tuli meelde veel selline fakt, et ka tema 1946. aastal ilmunud „Meisterdetektiiv Blomkvist“ põhjustas Rootsis terve kümnendi kestnud meediasõja ja väidetavalt lastekirjandusse sobimatu kriminaalsuse ja õuduse tõttu keelduti tükk aega USA-s selle tõlget avaldamast.