Küllap suudavad kõik kooliskäinud meenutada ka palju head, mida koduste ülesannete lahendamine neile õpetas – näiteks aja planeerimist, vastutuse võtmist ja süvenemist. Kahtlemata on alati olnud neid, kes tunnevad, et ainult kodus õppida saabki, sest kärarikkas ja ülerahvastatud klassis kipub tähelepanu kiiresti hajuma ning mahukast õppeprogrammist läbituhisemine tähendab, et uus info tuleb enne peale kui vana õieti kinnistudagi jõudis. Paraku on ka vastupidiseid juhtumeid, kus just kodu on kõige õpivaenulikum keskkond – ühtviisi pärssivalt võivad mõjuda nii pidev melu kui ka hiliste õhtutundideni kestev üksindus, kui tegemist on õppimisel rohkem tuge ja täiskasvanu abi vajava lapsega. Suhtumisest, et põhiline osa koolitööst peab toimuma just koolis ja selleks peavad olema sobivad tingimused, on võita aga mõlemal.
Paraku on selle eesmärgini jõudmine palju keerulisem kui kodutööde keelamine või nende mahu piiramine seadustega, mida on aeg-ajalt välja pakutud. Milline on näiteks õpetajate motivatsioon ja valimisolek hinnata ümber senist metoodikat, kui see on keskendunud pigem aine pealiskaudsele tutvustamisele kui teadmiste edastamisele võimalikult looval ja meeldejääval moel? Kui Repsil on kodutööde vähendamise plaaniga tõsi taga, tuleks alustada just sellest.
Kommentaarid