Ojasoo ja Oja
Viis nädalat enne Eesti vabariigi 100. aastapäeva on ütlematagi selge, et lootust kunstilise lahenduse ümbertegemisele tegelikult pole. Kuid ei tasu imestada, kui lavastajavalikust puhkenud skandaalis kidakeelseks jäänud Tiit Ojasoo selgitusi juhtunule otsitakse lavastusest. Vaevalt saab see sõnum olema nii selgesti mõistetav kui joobes juhtimisega vahele jäänud Peeter Oja patukahetsus aasta lõpus – looming on ikka looja nägu –, ent on kahetsusväärne, et selliseid paralleele saab üldse tõmmata.
Maine puhastamise kõva hind
Kohtukutse opositsioonipoliitikutele väidetavalt põhjendamatu kriitika esitamise eest oleks pretsedent Eesti poliitikas. Nii on raske ennustada, kuidas lõpeb võimalik kohtulahing perekond Sarapuude ning Martin Helme ja Jürgen Ligi vahel. Emalõvina perekonna ja erakonna kaitsele laskunud Kersti Sarapuu loodab maine puhastamist. Näis, kas selle kriitikuid potentsiaalselt suukorvistava käiguga ei tehta hoopis karuteenet kogu peaministriparteile.
Mäng maksudega jätkub
Oudekki Loone pakutud ettevõtete tulumaks, Siim Kallase idee kinnisvaramaksust – ei möödu päevagi, kui keegi mõnd uut maksu kehtestada või vähemalt selle üle arutleda ei tahaks. Poliitikud, pidage nüüd hoogu: mis ühele põnev mõtteharjutus, võib teisele saada viimaseks tõukeks viia oma maksuraha hoopis mujale.
Pank soovib kergemat elu
Eesti Panga ettepanek kaotada käibelt ühe- ja kahesendised mündid on igati mõistlik – nende tootmine on kallis ja igal aastal ringlusesse jõudev kahe veoautokoorma jagu sente lõpetab enamasti tarbetu raskusena rahakotis või sahtli põhjas. Viimane aeg punakaspruunid sendid kokku korjata ja näiteks annetuskasti viia!
Kommentaarid