GALERII | Marju Kuut keerutas plaate teatris NO99 peetud Intsikurmu talifestivalil (17)

Kontsertprogramm oli tihe ja mitmekülgne, pakkudes kodumaiste tippude seas välja ka uue avastuse Venemaalt. Õhtu kõige isikupärasemateks esinejateks osutusid Orelipoiss (EST) ja Glintshake (RUS). Esinejad jätkus kahele lavale – nii suures kui väikses saalis.

Festivali avalöögi tegi Raadio 2 aasta demo võitnud Inger oma mahedate popi ja indie-roki lugudega. Mick Pedaja astus sel korral suures saalis lavale iselaadi elektroonilise muusikaga nimetaja all SUMRA, mille avar ja suurejooneline eksperimentaalne helimaailm lõi festivaliks just õige atmosfääri. SUMRA koosseisu kuuluvad kaks trummarit, mis on äärmiselt vaatemänguline ja muudab kõla võimsaks, jättes Pedaja kohati tahaplaanile. Ansambli ja publiku kohal üleval laes laiutav elektriline meduus oli mõjukaks sümboliks, mis võttis kokku esitamisel oleva muusika. SUMRA kontserdi ajal võis märgata, et kollektiiv köitis enim nooremaid, kes kogunesid lava ees. Vanem seltskond tundis end puhvetis mugavamalt.

Mees Inc. üllatas oma publikut 90ndaid meenutava sportliku moevalikuga. Kuigi ansambel võttis lava üle algul rahulikuma olekuga, muundusid helid peagi staadionirokiks. Alanud vaiksest rahumeelsest tiksumisest liiguti edasi siseruumi piiride katsetamiseni.

Õhtu stiilseim ja omapäraseim esineja 

Moskvast pärit Glintshake oli kahtlemata õhtu kõige stiilsem ja omapärasem, seda suuresti tänu karismaatilisele ansambli esinaisele, kes oma rõõmsameelsusega nakatas ka neid, kes pungist või vene keelest just palju ei hoolinud. Ansambel lahkus lavalt, jättes publiku peale kontserti laulma nende viimast esitatud viisijuppi.

Ansambli Avoid Dave koosseis oli vitaalne. Eriti torkas silma Kristel Aaslaid, kes pakatas energiast ning sütitas tantsukire ka publikus. Tantsulist funki viljelev ansambel Lexsoul Dancemachine haaras teatri enda valdusesse tormijooksuga. Ansambel tõi hetkega saali rahvast pungil täis ja jätkas suviselt troopilises meeleolus, viies järgmise sammuna terve saali tantsima. Kontserdi keskel hüppas lavale Rasmus Kaljujärv, kes motiveeris publikut veelgi enam kaasa elama. Imetlusväärne, kui pööraseks ta suutis ajada inimesed – haarates kaasa möllu, mis kestis terve esituse aja. Selle kontserdi ajaks sai lavast ja publikust üks tervik. Eelnevalt võis märgata Reet Linnat aega veetmas koos ansambliga ning hiljem  pojale kaasa elamas.

Väikses saalis jätkas pärast Ingerit sel nädalal esimese albumi üllitanud verinoor hiphop-muusik Mick Moon (modellisaatest tuntud Antonio Sebastian Kass), tema laval olek oli väga liikuv, sütitades võrratu energiaga ka publikut. Talle järgnenud Orelipoiss ehk Jaan Pehk (kelle kohta tegi südantsoojendava avalduse ka Rainer Ild) oli mees kui orkester. Õhtu kõige mitmekesisem artist näitas oma vokaalseid võimeid - iga laul oli erinevast žanrist ning neid saatsid publiku katkematud ovatsioonid.

Rainer Ild tegi õhtu kõige lühema laivi, mahtudes viieteistkümne minuti sisse, kuid ometi kogus ta lavaesise täis noori ning ei jätnud hoolimata lühikesest esinemisest publikut külmaks.

Nii pea kui rahvas Lexsoul Dancemachine’ilt suurest saalist välja voolas, langesid nad väikeses saalis Marju Kuudi poolt loodud helide atmosfääri kütkesse. Seljas hele sametine pluus, jalas kuldse triibuga püksid, kaelas pikem sall, ees juba kaubamärgiks saanud prillid ning kõrvades kõlisemas pikad kõrvarõngad, alustas Kuut rahva võrgutamist oma esile kutsutud helidega ja see õnnestus imeliselt! Inimesed hüppasid rõõmsalt tantsupõrandale, hüüdes “Marju!” ning lehvitasid aktiivselt, üritades võita tema tähelepanu ja selle nad loomulikult ka said! Isikupäraselt mõjus, et Kuut eelistas mängida laule CD-de pealt, mis on tänapäeval muutunud küllaltki harvaks nähtuseks. Vähesed mängivad CD-lt, enamik on üle läinud mälupulkadele või vinüülidele. Samas pole põrmugi üllatav, et rahvas nii kiirelt Kuudi DJ-setti sisse elas, sest Marju Kuut on lustakas ja mänglev artist. Ajuti küll omas elemendis viibiv, kuid võluva artistina kaasab sinna ka oma publiku. Tema poolt valitud mahlakad biidid ja groovivad bassid moodustavad ideaalse tantsumuusika, mis lugude küljest keskendub enam muusikale ja vähem vokaalile.

Marju Kuut tantsis vallatult publikuga kaasa, lehvitas ja naeratas neile aktiivselt suheldes ja andis nii pidevalt edasi oma lõppematut energiat. Kuudist õhkuv inspiratsioon ning vahetu inimestega suhtlemine mõjub tugeva külgetõmbejõuna. Juba ainuüksi vaatepilt temast võlub oma vitaalsuse ja hooga. Peo lõpp jõudis kätte tavapäraselt – põrandal nõrkenud tantsijate ja puldi taga jätkuvalt särasilmse Marjuga, kes ei karda olla teistest erinev ning on heaks eeskujuks, kuidas olla kena ja supervormis elatud aastakümnete kiuste.

Peab ära märkima, et enne plaadikeerutuse algust veetsid Marju Kuut ja Reet Linna koos aega muljeid vahetades. Kummalgi daamidest ei tulnud puudust harrastest austajatest ning ikka ja jälle lähenes inimesi, kes palusid võimalust koos nendega fotole jääda.

Teatrimajas jäi puudu küll sellisest telkimise romantikast nagu sääsed ja murul pikutamine, kuid suurfestivali õhkkond võttis võimust: inimesed olid mõnusad, pakuti käsitööõlut ja jäätist ning kodused pirukad maitsesid võrratult.

Lisaks muusikaprogrammile avanes festivalikülastajail võimalus jalutada tubases kuuskedega kaunistatud metsapargis, mis oli selleks õhtuks teatri hõivanud.

Tõelisele suvefestivalile kohaselt oli kaasatud ka filmikunst Eriti Lühikeste Filmide Festivali (ELFF) programmi näol. Hetkelise eraldumise peomöllust pakkus Kadri Toomi pop-up näitus "Pealispind", mis lõi maagilise ruumi läbi valguskastide kasutamise ning andis soovijaile võimaluse saginas hetke omaette vaikselt mõtiskleda.

Intsikurmu festival suutis taas kord linlastele edasi anda oma ürgloodusliku vaibi ka keset karget talve, pakkudes hubast õhtut, mis oli täis muusikat, loodust ja suveootust.