Robert Goldsborough – „Archie tutvub Nero Wolfe'iga", inglise keelest tõlkinud Piret Frey, Viiking 2017.
Raamat
21. jaanuar 2018, 17:52

ARVUSTUS | „Archie tutvub Nero Wolfe'iga“ sobib ka lugejale Wolfe'i maailmaga tutvumiseks

Hea kriminull on selline, et lugemine läheb märkamatult kiiresti ja kurikaelu on kuni lõpuni välja raske ära tunda. Selles, nagu ka Nero Wolfe'i abilise Archie Goodwini mõnusalt teravkeelses jutustamisstiilis, suudab Rex Stouti mantlipärija Robert Goldsborough algsete Wolfe'i romaanidega kenakesti võistelda.

Eelmise aasta lõpus ilmus eesti keeles Goldsborough' kaheksas Nero Wolfe'i raamat „Archie tutvub Nero Wolfe'iga". Neil, kellest Rex Stouti 1930.–1970. aastail kirjutatud lood kuulsast tugitoolidetektiivist on mööda läinud, maksab krimisaaga lugemist ehk just sellest romaanist alustada, sest siin räägib Wolfe'i hilisem parem käsi ja jutustajategelane Archie Goodwin, kuidas nende teed ristusid.

Raamatu kirjastaja Raul Sulbi kirjutab, et Robert Goldsboroug' ema oli suur Rex Stouti Nero Wolfe'i juttude fänn ja pärast kirjaniku surma 1975. aastal murest murtud, sest enam polnud oodata ühtegi raamatut tema lemmiktegelastega. Robert, nagu emagi, oli kõik enam kui 70 Stouti kirja pandud Wolfe'i lugu läbi lugenud, hindas neid kõrgelt ja tahtis seda rida jätkata. 1978. aastal kinkis ta emale jõuludeks romaani „Mõrv mi-minooris".

1980ndatel võttis noor autor julguse kokku ja andis oma tekstid lugemiseks ka Rex Stouti kirjandusliku pärandi haldajatele. Nood leidsid, et tema kirjanduslik stiil ja karakterid olid hämmastavalt originaalisarnased, ning Goldsborough palgati kirjutama järgmisi Wolfe'i seiklusi.

Aastatel 1986–1994 ilmus seitse romaani. 2012. aastal pöördus kirjanik tagasi Nero Wolfe'i ja Archie Goodwini lugude juurde ning avaldas äsja eestindatud eelloo. Tänaseks on ilmunud veel neli romaani.

Raamatu tegevus toimub 1930. aastal New Yorgis. Nooruke Archie põgeneb Ohio väikelinna üksluisusest New Yorki põnevust otsima. Noormehel on harjumus osta aeg-ajalt mõni krimiajakiri. Detektiivilugusid lugedes tunneb ta, et kui ta saaks vaid võimaluse, oleks ta sama nutikas kui nuuskurid tema loetud juttudes.

Sadama öövalvuri ametipostil püsib ta üürikest aega, sest tema hämmastavalt täpne relvasihik – tegelikult küll algaja õnn – kleebib talle külge päästikulembese mehe sildi. Nii läheb Archie oma teeneid pakkuma detektiiv Bel Bascomile ning julge pealehakkamine viibki sihile. Tema esimeseks tööotsaks saab kadunud abielumees Chapmani otsimine. Noormehe suurim abimees on eideetiline mälu: ta suudab kuuldud teksti sõna-sõnalt meelde jätta. Nii sulandub ta kiirelt detektiivide maailma.

Robert Goldsborough – „Archie tutvub Nero Wolfe'iga", inglise keelest tõlkinud Piret Frey, Viiking 2017.

Nero Wolfe'iga puutub Archie kokku, kui too palub Del Basconit appi lahendama lapseröövi juhtumit. Miljonär Burke Williamsoni poja Tommie röövijad nõuavad lunarahaks miljon dollarit ega luba mehel politseisse pöörduda. Nii lähebki isa oma murega kuulsa Nero Wolfe'i juurde.

Archie kirjeldab Wolfe'i tema tuntud ekstsentrilisuses. Seitsmendiku tonni kaaluv ja stiilselt riietuv härrasmees ei lahku naljalt kodust. Seal kasvab tal katusel kasvuhoones 10 000 orhideed, mille eest aitab hoolitseda aednik Horstmann. Gurmeesööke valmistab kokk Fitz Brenner.

Majas on vaatamata keeluseadusele lõpmatu õlletagavara ja raamaturiiulid, mis annavad välja linnaraamatukogu mõõdu. Nero Wolfe loeb igal hommikul läbi kolm või neli ajalehte saamaks teada, mis maailmas toimub. Orhideedega tegeleb mees iga päev kella 9–11 ja 16–18. Talle abiks olevate detektiividega kohtub Wolfe kell 11 või kell 18 ja joob siis alati ära kaks pudelit õlut. Tema kandilist nägu kroonivad hästihoolitsetud tumepruunid juuksed ja tema pilgus on intensiivsust, mis paneb inimesed tundma, et ta näeb neist läbi.

Saatus annab kiire taibu ja reageerimisvõimega Archiele võimaluse näidata, milleks ta suuteline on. See ei jää Wolfe'il märkamata.
 
Kui jätta kõrvale küsimus, kas tuntud tegelaskujude seiklusi peaks pärast originaalautori lahkumist jätkama või tuleks raamatukangelastel lasta koos nende loojaga surra, siis on tegemist põneva ja kaasahaarava raamatuga, mida võib kõigile Nero Wolfe'i ja Archie Goodwini lugude fännidele soovitada.
 
Sisuliselt ongi ju iga taoline pärandi jätkamine sarnane fännikirjandusega, mida leiab tänapäeval nagunii internetist oi kui ohtralt. Ning fännikirjandusele jagub ka hulganisti lugejaid. Miks siis mitte osa neist kirjutistest, millel ka korralik kirjanduslik väärtus, ära trükkida? Mälestuse rüvetamisest ja rahaahnusest võiks minu arvates kõnelda siis, kui tegu oleks kehva tekstiga, mis naudingut ei paku. Tegu on pigem austusavaldusega algsele autorile, antud juhul Rex Stoutile.