Juhtkiri
21. jaanuar 2018, 20:24

Juhtkiri | Urmas Reinsalu ametist lahkumisele pole alternatiivi (40)

Õhus on võimalus, et Eesti riik läheb sajandi juubelile vastu hoopis valitsuskriisiga. Ei jää üle muud kui nõus olla Urmas Sutropiga, et rahvast ühendama pidav riigi 100. sünnipäev on kahetsusväärselt kujunenud viha ja vaenu õhutamise tähtpäevaks.

Sõltumata sellest, kas pidada EKRE juhi kombel skandaali peasüüdlaseks presidenti, kes valis juubeliürituse lavastajaks teadlikult teatri NO99, või hoopis suud pruukinud justiitsministrit Urmas Reinsalu – kriis vajab lahendust.

Tormi vaibumist pole aga näha, pigem kogub vastasseis alates teisipäevast tuure üha hoogsamalt, sest nädalavahetuselgi on Reinsalule andestamise võimalikkuse või tagasiastumise teemal sõna võtnud nii peaminister  kui ka IRLi juht, aga ka võimalik tulevane peaminister Kaja Kallas ning isegi EELK peapiiskop. Huvitaval kombel Reinsalu pooldajad mitte ainult ei kaitse teda, vaid asuvad ka vasturünnakule: nii Jüri Ratas kui ka Urmas Viilma viitavad Reinsalu kriitikute endi varasemale reljeefsele kõnepruugile. Innust, millega Ratas Reinsalu kaitseb, aimub pigem hirmu valitsuse püsimajäämise ees. 

Võiks ju küsida, kas andestamine käib ainult Tiit Ojasoo ja Reinsalu kohta või peaks see edaspidi laienema ka vastavasse kohtupraktikasse. Kuid Reinsalu vabandamise siiruse üle arutades tuleb pigem nõustuda sots Jaanus Marrandiga, kelle hinnangul Reinsalu ei solvanud oma kanakarja-jutuga sugugi kogemata. Tegu on samasuguse poliittehnoloogilise sammuga, kui oli Reinsalu katse tuua Maarjamäe memoriaali lammutamine järgmiste valimiste teemaks, et vastandumisega erakonna reitingut upitada.

Lühikese aja jooksul toimunud hümni ja Ojasoo-Reinsalu skandaalid peegeldavad üleüldist rahulolematust. Kui ühiskonnas ja võimuliidus on suured sisepinged, siis küllap oleks leitud muu ventiil, mille kaudu auru välja lasta.

Mis saab edasi? Reinsalu tagasiastumise korral on lootus valitsuse jätkamisele. Kui temast vabanemiseks läheb vaja umbusaldushääletust, on raske uskuda võimuliidu püsimajäämist, sest maha tuleb ta võtta koalitsiooni häälte abil. Kui aga Reinsalu vastu sõna võtnud sotsid ja keskerakondlased hakkavad oma sõnu sööma, tähendab see nende näo kaotamist.

Reinsalu ametissejäämise korral tuleb jääda ootama, kustkohast uus pauk tuleb. Ning jutt ei käi siinkohal aastapäeva ilutulestikust, vaid sisepingetest, mis surve all väljapääsu otsivad.