Tegelikult olid vasksendid mõttetud ka krooniajal, kuid nendestki ei suudetud kuidagi loobuda. Kuid keegi ei tahtnud ei krooni ega euroajal, et talle antakse vahetusrahana tagasi peotäis metalli. Krooniaja sendid olid veel ebaõnnestunud teravate servadega disainiga, sest hõõrusid katki rahakotivoodri ja püksitaskud.
Poest tagasiantud peent vasepudi ei taha keegi taskus ega rahakotis kanda, sest lootus kasutada neid mõne järgmise ostu eest maksmiseks on enam kui väike. Enamik makseid saab tehtud kaardiga, sularaha läheb vaja üsna harva. Nii poetataksegi tülikad sendid lihtsalt kuskile riiuliservale või sahtlipõhja. Sellele viitab segi, et Eesti Pank toob igal aastal paar veoautokoormat 1- ja 2-sendiseid käibesse. Paisata aga nüri järjekindlusega välja münte, mis ei jää käibesse, on üsna kilplaslik ettevõtmine.
Kui kaardiga saab endiselt sendi täpsusega maksta, siis sularaha puhul on mõistlik loobuda pisimüntidest ilma lõputute aruteludeta.
Kommentaarid