PISA-uuringute tulemused on eestlaste jaoks üldiselt rõõmusõnum: õpetajad teevad nähtavasti head tööd, mis puudutab teadmiste edastamist ja õpioskuste arendamist. Isegi meeskonnatöö tuleb pigem omaette hoidvateks peetud Eesti noortel hästi välja. Teisalt teame, et Eesti koolides on palju psühholoogilist kiusamist ja põlvkondade vahel tundub olevat üksmeel, et see on alati nii olnud. See mõjub laastavalt laste ja noorte vaimsele tervisele – head tulemused saavutatakse justkui õpilaste tervise hinnaga. Õhtuleht uuris Aivar Pohlakult, mis teeb Eesti kooli nii toksiliseks ja miks me ei suuda sellest mustrist välja murda?
Olen samuti seda meelt, et Eesti õpetajad on tublid. Paraku on lapse kasvamine individuaalne protsess, kus igas neist kujunevad emotsionaalsed tähendused oma tempos, järjekorras ja isikupäraste nüanssidega. Samuti on lapse emotsionaalse ruumi arenemise juures sageli paratamatud negatiivsed reaktsioonid. See loob olukorra, kus massikeskkonnas hakkavad domineerima teatud tüübid, kelle seisund hakkab mõjutama nende eakaaslaste arengut ja lööb selle loomulikust rütmist välja. Ja tavakoolis on õpetajalt pea võimatu nõuda, et ta suudaks selliseid protsesse reguleerida.
Ainus lahendus oleks väikekoolid. Paraku on kapitalistlikus ühiskonnas kaks mõõdupuud – poliitiline võim ja raha, ja need mõlemad on huvitatud inimesest kui tarbijast ehk tegelikult puudub jõud, mis suunaks inimeste arenemise rajale, mida ühiskond tegelikult vajab.
Õhtulehe kiituseks, et üle hulga aja näen ka üht asjalikku artikli pealkirja.