Foto: JOEL TAMMET
Lugejakiri
22. jaanuar 2018, 18:25

Kiri | Mu aadress on Euroopa Liit (10)

Hiljutine uudis, et Eestis elab umbes 30000 inimest aadressidel, kust pole neid tegelikult võimalik leida, meenutab refräänikatket ühest vanast laulust: ei ela ma majas, ei tänaval. Mulle pole pähegi tulnud, et päris pikalt on kestnud olukord, kus kodaniku aadressiks on piisanud vaid näiteks Tallinna linnaosa märkimisest.

Elan aastaid maal ja ma pole küll loogiliseks pidanud, et mu aadress võiks olla ainult valla nimetus. Ebamäärased aadressid võivad ju palju segadust tekitada, näiteks oli meie senini väikeses vallas, rääkimata nüüdsest suuremast, mitu samanimelist inimest. Isanimesid meil ei pruugita, kuidas üldse saadi teada, kuidas õige inimeseni jõuda? Rääkimata sellest, et Tallinna linnaosade rahvaarvu kõrval kahvatuvad kõikide valdade rahvaarvud, seal on tegemist ikkagi kümnete tuhandetega - Lasnamäel isegi 119000, Mustamäel 63000 elanikku.

Paneb imestama, kuidas niisugune seadus sai sündida, et lubatakse kirja panna poolik aadress? Ja alles 2019. aastast alates on vaja ikkagi täpset aadressi? Niisugune aktsepteerimine on algusest peale väga kahtlane olnud ja eesmärgiks sai olla ainult kaose tekitamine. See ei ole küll seaduste ülesanne.

Viimane rahva ja eluruumide loendus oli 2012. aastal. Kuidas siis loendati neid 30000 inimest, kelle aadress on ainult linnaosa? Kas tabati nad tänavalt või kuidas nende umbmäärane arvgi on kindlaks tehtud? Samas on kahtlus, et nad ei pruugi enam Eestis eladagi, aga kui siia põikavad, võivad riigi ja linna hüvesid saada.

Meil on ka kodutud, ja kui kellegi, siis ainult nende kohta võiks niisugune umbmäärane aadress kehtida. Vaevalt see müütiline 30000 ainult kodutuid hõlmab, aga keda siis ja kauaks? Ilma niisuguse „puhverrahva“ täpsema identifitseerimiseta ei ole ju ükski rahvaloendus täpsusele pretendeeriv.