Küsimusi toidukaupadele või üksikutele kaubarühmadele madalama maksumäära kehtestamisest on poliitikud üldiselt tõrjunud väitega, et hinnalangus tarbijani ei jõuakski. Küllap ongi mingisuguse kokkuleppe saavutamisest ministeeriumide ja tootjate liitude vahel (nagu sõlmiti Lätis) raske rääkidagi, kui tootjaid-kaupmehi ette liigkasuvõtjateks tembeldada. Tegelik hinnalangus Läti toidupoodide köögiviljasektsioonides sellise piiramatu ahnuse kahtlustamiseks siiski alust ei anna. Jutt sellest, et maksuerandid on kallid ja keerulised administreerida, paneb aga imestama, miks nii paljud Euroopa riigid neid sellegipoolest vajalikuks peavad – Eesti on viimase viie EL liikmesriigi seas, kus mingeid maksusoodustusi toidukaupadele ei kehti. Kas eestlane on liiga leplik kalli toidu suhtes?
On märkimisväärne, et (teatud) toidukaupade käibemaksumäära alandamine pole kõne alla tulnud isegi nüüd, kui võimul on Keskerakond ja sotsid. Kui kunagine valimislubadus on lihtsalt ununenud, siis tuletame hea meelega meelde. Huvi sellise kavatsusega välja tulla võiks olla näiteks tervise- ja tööministril Jevgeni Ossinovskil, kelle idee suhkrumaksust takerdus IRLi vastuseisu taha ja kes pole siiani suutnud veenvalt selgitada, et praegune alkoholipoliitika on tõepoolest Eesti inimeste tervise ja mitte (lätlaste) riigieelarve täitmise huvides. Pahede maksustamine pole ju ainus viis soosida tervislikumaid valikuid – käitumist suunavatel maksuotsustel on suurem mõju eeldatavasti siis, kui need sobivad nagu piits ja präänik. Paraku meenub see viimane tihtipeale alles siis, kui valimised on lähedal. Hea, et üldse.
On vanasõna, et suur tükk ajab suu lõhki. See kehtib ka maksurahade kohta. Ei ole see nii lihtne, et tõstame maksud kahekordseks ja ka laekumine suureneb seepeale kahekordseks. Ma vahel ikka imestan meie poliitikute in.fantiilsust.