Vastukaja | Eesti väärib kindlat kohta maailma kultuuriruumis (6)

Tähelepanuväärsem on Pärnitsa taotlus eestlust taasmõtestada. Eestluse mõtestamisega on siin maal juba mitu põlvkonda helgeid päid tegelnud ja mõttevahetuse jätkamine sellel teemal  on teretulnud. Juba möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel tõestas meie antropoloogia isa prof. Juhan Aul, et bioloogiliselt pole eestlasi kui rahvust olemas. Me oleme pea võrdväärne segu siia läänest ja idast saabunud inimtõugudest, koos mitmete mongoliidsete sugemetega, millele juba on lisandunud ka sugemeid tumedama nahavärviga inimtõugudest. Me eestlased oleme kultuurinähtus ja kultuuri, mitte riigi kaudu tuleb meid ka defineerida. Või olgu siis ehk „komberuumi“ kaudu, kui kasutada presidendi uuemat sõnapruuki.

Võib ju muidugi kujutleda, et kunagi kaugemas tulevikus on kogu maakera rahvastikul ühtmoodi kombed ja me kõik räägime üht ja sama keelt. See võib majanduslikult isegi tulus olla, aga kas see on eesmärk, mille poole tasub püüelda? Kuidas siis jääb kohanemisega, mida Pärnits taotleb?

Mingem siinsamas Tallinnas Harku metsa  ja vaadelgem seal männikus kasvavaid tammepuid. Nad on osake tagasihoidlikust alusmetsa põõsastikust tamme leviala põhjapiiril. Aga nad on alles ja valmis taas võimsateks tammikuteks sirguma, kui kliima siin maanurgas peaks jälle soojemaks ja soodsamaks muutuma. Seal on igaühe silme ees ka põhjus, miks me säilitame looduses mitmekesisust, kaitseme inimtegevuse tagajärjel ohus olevaid looma- ja taimeliike. Kui üks või kaks neis hävib, pole kahju märgatav, aga kui hävimine muutub massiliseks, on ohus kogu meie elukeskkond ja meie inimesed koos sellega. Samamoodi on ka kultuurilisel mitmekesisusel maailmas oma ratsionaalne mõte, valmisolek kohanemisteks erinevates ja muutuvates keskkonnatingimustes. Meie põhjamaine tööd väärtustav kultuur on ka üks kohanemisvariant siinsetele oludele ja väärt sellisena säilitada. Pole mingit põhjust seda alavääristada.

Pärnits näib kritiseerivat midagi, mida ta piisavalt ei tunne. Konservatiivne rahvuslik mõtteviis ei eita arengut ja kohanemist. Seda polegi võimalik takistada või piirata, sest kultuur on miski, mille iga põlvkond loob uuesti omaenda näo järgi. Mida me konservatiivid taotleme, on mõtestatud järjepidevus selles evolutsioonis, et tormakad revolutsionäärid ei kaotaks muutmiste tuhinas kogu meie rahvuslikku identiteeti, ei viskaks last välja koos pesuveega.

Järjepidevuse kultuuris loob ajalootunnetus, mida me püüame anda oma lastele eestlaseks olemist väärtustava hariduse kaudu. Me toetame ja taotleme ka eesti keele arengut, ikka sedavõrd, et ta kultuurkeelena säiliks kui mõnus omavahelise suhtlemise vahend ka tulevases digitaliseeritud tehnoloogiate maailmas. See keel on ju ilus ka, huvitav ja hästi lauldav. Rahvuslikud sümbolid nagu lipp, hümn ja traditsioonid on vahendid järjepidevuse hoidmiseks põlvkondade vahel, aga miski neist ei ole dogma, millest kümne küünega kinni hoida. Mida me aga kindlalt pooldame, on mõistlik tasakaal uuenduste ja järjepidevuse vahel.

Mis aga puutub Eesti kohta maailmas, siis vastupidiselt Pärnitsa väitele võiks meil rahvusriigina see koht olla küll. Meie kui hävimisohus väikerahva missioon võiks olla võitlus kultuurilise mitmekesisuse kui omaette väärtuse säilitamise eest maailmas ja ennekõike Euroopa Liidus. Seda oodanuks siinsed rahvuskonservatiivid ka esimeselt Eesti eesistumisperioodilt ELis. Maailma regionaalsed kultuurilised eripärad on säilitamist väärt ja seda me taotleme oma poliitikas ka edaspidi.