Et Reinsalu ei lahku ametist vabatahtlikult, siis on konflikt paratamatu: oma avaldusega naistevastase vägivalla probleemi paljude arvates pisendanud ministri ametissejätmine läheb vastuollu nende riigikogu liikmete väärtushinnangutega, Reinsalu umbusaldamine ei pruugi aga piirduda vaid ühe valitsusliikme väljavahetamisega. Liisa Oviiri tõdemus, et parem justiitsminister Reinsalu kui justiitsminister Helme võtab hästi kokku praeguse koalitsiooni hapruse. Eriti puudutab see dilemma sotsiaaldemokraatlikku erakonda, kelle fraktsioonis leidub mitu aktiivset feministi. Iseküsimus on, kas neid kaalutlusi mõistab ka sotside valija või jääb talle mulje, et põhimõtted ei loe, kui kaalul on võim. Kumb sõnum jääb paremini kõlama, see võib otsustada sotside tulemuse tulevastel riigikogu valimistel.
Paraku on aeg sinnani pikk, ja Reinsalu (partei otsusest hoolimata) umbusaldada lubanud Hannes Hansol on õigus, et selline valitsus, kus on Reinsalu-suguse suupruugiga liikmed, ongi juba kriisis. Halvatud töövõimega, kuid kõige kiuste koos püsiv valitsus on eelkõige opositsiooni huvides – seda enam, et juhikriisis Reformierakond ega valitsusvastutust mitte kordagi kandnud Vabaerakond ja EKRE vaevalt tahaks olla just praegu võimuerakondade nahas. Umbusaldusavaldus Reinsalule, mida toetades ajab iga opositsioonipartei siiski kitsalt oma asja, märgib eriti halastamatu valimisvõitluse algust.
Et sotsid hääletamata jätsid, sellest saan ma küll aru: ei saa iga totrusega kaasa minna.