ÕHTULEHE VIDEO | Mis on jäähokivõhiku suurim väljakutse? Riietumine!
Kui spordiajakirjanikud eile pärastlõunal Tondiraba jäähalli 9. riietusruumi astusid, vaatasid paljud hämminguga neile valmis pandud varustusekuhja. Et kust siis ots lahti teha? Ja mida mõne esemega üldse peale hakata? Nagu selgub, on riietumisel kindel loogika. Suvalisest ürbist alustades jõuad varem või hiljem tupikusse.
Õnneks olid meil targemad mehed – teiste seas jäähokiliidu president Rauno Parras – abiks, nii et nõutu näoga garderoobi keegi ei jäänud. See oleks küll kurb olnud, kui Robert Rooba lendab spetsiaalselt (!) Jyväskyläst kohale, et lehemeestele ala tutvustada (ja koondise uut mänguvormi esitleda), aga mõni ei saa rüüdki ülle.
Muide, hokivarustuse selga panemine on tõenäoliselt maailma kiireim viis, kuidas muundada ka kõige kleenukesem poisike laiaõlgseks kappmeheks.
Tunnine treening, mida juhtisid jäähokikoondise ründajad Rooba ja Mihkel Võrang, oli õpetlik ja lõbus. Eriti vahva oli kiire hoo pealt hülge kombel kõhuli viskuda, et kaitsmete funktsiooni tajuda. Toimis. Ei mingit valu!
Aga nagu pärast esimest mõtestatud proovimist (põhikooli kehalise kasvastuse tunni pusimine, kus litri asemel kasutati ohutuseesmärgil tennisepalli, siia ei liigitu) tihti juhtub, vaatenurk alale moondub kõvasti.
Veel eile hommikul mõtlesin, et olen päris hea uisutaja. Nooruspõlves möödus nii mõnigi talv Pärnu liuväljal. Ent mitte hokit tagudes. Selleks puudusid ruum, varustus kui koos viimasega ka tahe (litriga mööda põlve saada on pigem ebameeldiv osa päevast). Tondiraba hokiplatsil selgus karm tõde: jäähoki kontekstis olin osav kui Tonga suusataja. Aga pidanuks olema meisterlik uisuvalitseja nagu Glebova, väle nagu Liiv ja kartmatu nagu Rooba. Vaat siis läinuks mänguks!
Rooba ütleb, et tema tundis end juba 10-11aastasena uiskudel mugavalt nagu Wayne Gretzky. Teisiti polegi mõeldav. Uisud ja kepp peavad saama hokimängija loomulikeks kehaosadeks, alles seejärel on võimalik mingit taktikat aretada. Või üleüldse platsil ellu jääda, sest iga vastane näeb sinus härja kombel punast rätikut.
Mõne primitiivse harjutusega säärasesse faasi mõistagi ei jõua. Seepärast puudus ajakirjanike matšis igasugune mänguline loogika. Aga tühja sellest. Mehed said higi lahti, näo naerule ja hokimaitse suhu. Analoogsed üritused on äärmiselt harivad, sest televiisori ees või tribüünilt pole võimalik ala kõiki nüansse aduda. Seega, au ja kiitus jäähokiliidule!
Kommentaarid (0)