Eesti vutikoondislane Pavel Marin: nii pikk hooaeg on ajuvaba (1)

„Alguses nad ei tahtnud mind oma tiimi, aga juba aastakese-teise pärast oli nii, et see tiim, kus olin mina, tavaliselt ka võitis“, rääkis ääreründaja Õhtulehe vutisaates „Kolmas poolaeg“. „Need ei olnud tüüpilised trennid. Kõik tahavad muidugi võita, aga seal käis mäng täielikult mõisa peale. Trenni vältel kuulis igasuguseid sõnu, sõideti konkreetselt jalga, oli korralik andmine.“

Marin hakkas vutiga tegelema varajases nooruses. Trenni läks ta esimeses klassis, kuid juba 4-5aastaselt käis ta isaga väljakul kaasas. See komme on tal tegelikult tänaseni. Vabadel hetkedel sõidab FCI Levadia pallur Keilasse ning teeb kohalikul staadionil koos papaga individuaaltööd. Ei jää lihtsalt muud üle, peab!

„Mul pole väga palju talenti, aga tööeetika on paigas,“ jutustas koondises seni üheksa mänguga ühe värava löönud pallur. „Tean, et pean neid asju tegema, mida ma teen, muidu variseb kõik lihtsalt alla.“

Ära tegele lollustega!

Nii isa kui ka ema toetavad teda igatahes sajaprotsendiliselt ning omavahel suheldakse väga tihti.

„Mul on selline perekond, kes ei jäta jonni,“ kirjeldas Marin. „Isa ja ema helistavad pärast halba mängu ja ütlevad, et sa ei oska jalgpalli mängida. "Vaata Bundesligat, kuidas inimesed mängivad, kuidas sinu positsioonil äärepoolikud liiguvad. Vaata jalgpalli, ära tegele lollustega, ära käi kuskil. Lihtsalt vaata, kuidas jalgpalli mängitakse ja pane midagi kõrva taha.“ Kuulen seda igapäevaselt. Kui teen hea mängu, saan ka positiivset tagasisidet. Jalgu sirgu mul pole lihtsalt aega lasta. Igalt poolt on selline positivne surve, mis mulle meeldib. Ka vanemate poolt. Saan aru, et nad sellega toetavad mind.“

Ränk töö ja utsitav pere on mehe viinud Eesti koondisse ning kohalikku tippklubisse FCI Levadia, kus tal alustab tänavu juba oma kuuendat hooaega. Mullu jäi 34 Premium liiga mänguga tema saldoks 6 väravat ja 10 resultatiivset söötu. Paistab soliidne, kuid ise polnud ta oma eelmise hooajaga üldsegi rahul. Ütles ta ju enne jaanuaris Abu Dhabis peetud Rootsi-Eesti kohtumist, et tema poleks ennast Martin Reimi asemel koondisse kutsunud. Ta tahab Eesti rahvusesindust esindada ning teeb seda suurima heameelega, kuid oma viimase aja sooritustest ta suuremat ei arva.

„Kui sa tahad elu aeg Eesti liigas mängida, võid nende numbritega rahul olla,“ tõdes Pavel, kes ise tunneks tulevikus end mugavalt kas mõnes Kesk-Euroopa või Norra liigas. „Pean kindlasti neid arve kahekordistama ja võib-olla arvudest veel tähtsam on mänguline pool, et kuidas end väljakul tunned ja kui enesekindel oled. Seda ei olnud eelmine hooaeg nii palju kui ma soovisin ja lootsin. S*takene olin.“

Miks uus treener Marini peale ärritub?

Käesolev aasta tuleb Marinile loodetavasti teisiti. FC Levadia neelas eelmise hooaja järel Infoneti ning nn ühisklubi FCI Levadia juhendab serblane Aleksandar Rogic. Senised treeningud on kõige raskemad, mida Marin klubis kogenud on. Ning kõik on hoopiski professionaalsem.

„Kõik, mida treener palub, on olemas,“ rõõmustas Marin. „Mõnus töökeskkond – tuled trenni ja tead, et sinu jaoks on kõik tehtud.“

Rogicit iseloomustab ta kui nõudlikut treenerit, kes mängijaid utsitab ning neid endasse uskuma paneb. Serblane on tasakaalukas ning ärritub vaid siis, kui sama viga tehakse korduvalt.

„Minu peale on ta korduvalt ärritunud,“ lausus Marin. „Ütles, et kuu aega räägib mulle üht asja, aga ma ei täida seda. Mul on paha komme, et ma pärast pallikaotust kohe ei reageeri. Näen sellega trennides vaeva.“  

Kuidas Levadia mehed uue peatreeneri käe all mängivad, näeb juba kuu aja pärast. Eesti kõrgliiga avamängud on 25. veebruaril, Levadia on võistlustules paar päeva hiljem, kui pallitakse Argo Arbeiteri juhendatava uustulnuka Tallinna Kaleviga. 23. veebruaril ristatakse Floraga piigid superkarikafinaalis.

Harjumuspäratult vara alustatakse liigat Venemaal toimuva MMi tõttu. Nimelt on suvel viienädalaline paus, kuna eeldatakse, et MM sööks oluliselt koduliiga publikuarvu. Sellisele otsusele jõudsid jalgpalliliit ning klubid ühiselt. Marin seda ei mõista.

„Kui päris aus olla ja tõtt rääkida, siis mängijate ringis on arusaamatu, et miks on vaja nii pikka hooaega?“ küsis ta. „Esiteks, sa mängidki veebruarist novembrini, noh, see on ajuvaba. Miks nii pikk hooaeg peab olema? Suvel on kõige magusam aeg mängida, kõige paremad muruväljakud, siis me lähme ilmselt kuhugi laagrisse. Aastaringi põhimõtteliselt mängitakse, polegi normaalset puhkust ega mitte midagi. Tundub natuke veider, aga kui klubid on sellega nõus, siis mängijad ei saa selle vastu midagi teha. Võib-olla ei peakski mängima neli korda sama satsiga. Pluss karikas, sõprusmängud, taliturniir, aastalõputurniir. Raske on, mentaalselt on raske mängida nii palju samade vastastega.“

Levadia siht on tänavu sama nagu alati – kuld!

„Kõigega, mis jääb alla kulla, võib lutsu visata,“ nentis Marin, kasutades Tarmo Kingi mulluse hooaja lõpus öeldud mõtet.