Koondisemängus kübaratrikiga üllatanud Joonas Tamme süda kuulub kaitsele

Oled sündinud 2.02.1992 ja koondises mängid numbriga 2 – kas tegemist on teadliku “kokkusattumusega”? Ja juhul kui ei ole, siis kas ebausk, mängueelsed rituaalid jms on sulle tähtsad?
(Andreas)

Kuna mängisin koondises kaitsjana, siis mulle anti number 2, sest see on kaitsjate puhul tavaline number. Aga üldiselt mul enne mänge ebausku või mingeid rituaale absoluutselt pole.

Mis on olnud sinu karjääri kõige raskem hetk?
(Martin, Jõgeva)

See aeg, kui tulin Rootsist tagasi ja liitusin Viljandiga. Oli raske tulla professionaalsest meeskonnast amatöörvõistkonda. See oli raske aeg, sest ei teadnud, mis edasi saab.

Sõlmisid Sampdoriaga aastase lepingu, kuid nii kaua seal ei mänginud. Mis juhtus?
(Anneli, Tallinn)

Itaalias oli ikkagi väga raske elu, sest sealsed tingimused olid siinsetest hoopis teistmoodi. Itaallased ei ole oma loomult väga vastutulelikud välismaalaste suhtes, nii et seetõttu oli keeruline. Kui rääkida aga positiivse poole pealt, siis sain väga tugevaid trenne, sest minu treeningukaaslased mängivad praegu näiteks Inglismaa ja Hispaania kõrgliigades. Nendega koos trenni teha oli väga suur kogemus. Kui nüüd tagantjärele mõelda sellele ajale, siis ilmselt oleksin praegu käitunud veidi teistmoodi.

Miks otsustasid just jalgpalli mängima hakata?
(Kaspar, Pärnu)

Käisin noorena erinevates trennides – näiteks kergejõustikus ja mängisin mitut muud pallimängu –, aga lõpuks meeldis jalgpall kõige rohkem ja sinna ma jäingi. Ega ma eriti mäleta, miks nii otsustasin, aga mulle ilmselt meeldis jalgpalli juures asjaolu, et see tuli mul kõige paremini välja.

Mis on jalgpalli juures parim asi? Mis omakorda kõige halvem?
(Randar, Narva)

Parim asi on see, et saan teha seda, mis mulle meeldib ehk tegeleda meeskonna spordialaga, ja selle eest makstakse ka palka. Kõige halvem asi on võibolla see, et kunagi ei tea, mis tulevikus saab ehk kindlust ei teki tuleviku kohta kunagi.

Kas uskusid kunagi, et lööd Eesti koondise eest ühes mängus kolm väravat? Mis tunne pärast neid väravaid oli?
(Tiina, Keila)

Enne löömist ei olnud ma sellele kunagi mõelnud (naerab – toim.). Eks pärast mängu oli kõigepealt see tunne, et kuna võimalusi oli veel, siis oleks võinud rohkem lüüa. See jäi kripeldama, sest mäng oli selleks sobiv ja võimalusi jagus.

Mängisid juba 16aastaselt Tuleviku eest kõrgliigas. Mis on sellest ajast kõige paremini meeles ja mis oli kõige raskem?
(Heiki, Tartu)

See on küll raske küsimus, pean sellele natuke mõtlema! Ega ma sellest ajast eriti palju mäleta ja ka kõige esimene mäng kõrgliigas pole enam väga selgelt meeles. Ilmselt oli mul väike pinge peal ja suur tuhin kindlasti sees. Füüsiliselt oli muidugi meistriliigas raskem, sest mängutempo oli palju kõrgem kui noorteklassis, aga kui ma õigesti mäletan, siis väga suuri probleeme see ei valmistanud, sest olen juba noorest peale mänginud sellise füüsilise stiiliga.

Kes on su iidol?
(Janar, Kohila)

Kunagi meeldis mulle Zinedine Zidane, aga otsest iidolit mul praegu enam pole. Eesti koondislaste puhul vaatasin väikesena alati Andres Operit – see on väga kõva saavutus, kui palju väravaid ta Eesti eest löönud on.

Kas oli raske liikuda tipuründaja kohalt kaitsesse?
(Sander, Tartu)

Ei olnud. Usaldasin tol hetkel seda, mida treener mulle rääkis. Uus koht oli huvitav ja muidugi tuli palju õppida, aga probleeme mul sellega ei tekkinud.

Kui kaugele tahad jõuda oma karjääris?
(Mihail, Nõo)

See on raske küsimus. Võiks vist öelda, et oleksin oma karjääriga rahul, kui saaksin mängida Kesk-Euroopas. Mitte Saksamaal ega Hispaanias, vaid näiteks Šveitsis, Belgias või Austrias. Ilmselt võiks öelda, et oleksin rahul, kui jõuaksin sinna ja seal hästi mängiksin.

Milliste staaride vastu oled mänginud? Kas meenutad seda tihti?
(Jaanus, Haapsalu)

Suuremate staaride vastu pole ma mänginud klubides, vaid ikkagi Eesti koondise eest: näiteks Tšiili puhul sain mängida Alexis Sanchezi vastu ja kui Uruguaiga kohtusime, siis neil olid Edinson Cavani, Luis Suarez ja Diego Forlan. Eks kõik Eesti koondislased ole mõne staari vastu mänginud ja liiga tihti ma sellele ei mõtle, ainult vahel harva, kui mõni sõber või tuttav seda küsib ja vastama pean.

Mis on Rootsi jalgpalli suurim erinevus võrreldes Eestiga?
(Helina, Tartu)

Kindlasti mängutempo, mis on Rootsis palju kõrgem, ja söödumäng, mis on oluliselt parem.

Kas raskem on mängida ründes või kaitses?
(Priit, Viljandi)

Seda on keeruline valida. Kaitses ei tohi eksida, sest muidu lüüakse sulle värav, samas ründes pead suutma väravaid lüüa, sest kui sa seda ei tee, siis pannakse sind pingile. Need kaks on täiesti erinevad positsioonid, aga ütleksin, et kaitses on selle võrra raskem, et eksimisruumi on vähem. Kui minu enda kohta rääkida, siis mulle meeldib kaitses rohkem.

Milline treener on sind kõige rohkem mõjutanud?
(Jaan, Tallinn)

Kindlasti Rootsis Norrköpingus mängides treener Jan Andersson, sest tema pani mu just ründe asemel keskkaitsesse mängima. See on ilmselt minu karjääri kõige enam mõjutanud.

Mis on sinu parim ja halvim omadus mängijana?
(Kristo, Võru)

Oma kasvu kohta on mul väga hea kiirus – vähemalt treenerid räägivad nii. Juurde tahaksin aga kõvasti panna söödumängus. Seda eriti seepärast, et kui tahta välismaale minna, siis on oluline, et kaitsja suudab ettepoole häid sööte anda.

Millises välisklubis meeldis sulle kõige rohkem?
(Frederik, Tallinn)

Kõige rohkem meeldis mulle Norrköpingus, sest seal olid suurepärased treeningutingimused ja ka treener oli väga hea, seetõttu olid treeningud äärmiselt head. See oli vajalik just noortele mängijatele, kellele oli tähtis areneda. Kui teistest klubidest meenutada, siis Trelleborgsis mängides oli tore kogemus see, et Trelleborg ise oli väike koht, aga kodumängudel oli alati hästi palju rahvast. Meeskonna staadion oli väike ja see mahutas vähe rahvast, aga tribüünid olid alati täis ja mängudel oli väga hea atmosfäär.

Kelle vastu on Eesti meistriliigas kõige ebamugavam mängida?
(Hanna, Võru)

Tarmo Neemelo vastu on väga raske, sest kui ta mängu lõpus sisse tuleb, siis läheb temaga alati kõvaks võitluseks. Ja kui veel rääkida, siis 2017. aastal ta küll enam ei mänginud, aga muidu oli Vjatšeslav Zahovaiko vastu ka raske, sest tema puhul tuli kogu aeg kõigeks valmis olla.

Kas oled kunagi mõelnud siirduda ka Saksamaa, Hispaania või mõne muu Euroopa riigi klubisse mängima? Kas Itaaliasse ka tagasi läheksid?
(Koit, Antsla)

Kui võimalus oleks, siis ikka läheks. Itaaliasse tahaksin samuti minna, kui oleks konkreetne pakkumine. Eks kui ma omal ajal seal käisin, siis olime rohkem noorteakadeemias – elasime kõik koos hotellis, mitte oma korterites jne. Kui nüüd minna, siis oleks kindlasti kõik teistmoodi ja parem. Kui aga rääkida reaalsematest pakkumistest, siis ise kujutan ette, et sobiksin kõige paremini Skandinaaviasse, mille poole ma ka praegu vaatan. Sealt sobiksid üldiselt kõik riigid, aga võibolla oleks kõige tõenäolisem Norra.

Mis oli see faktor, mis Floral sel hooajal Arno Pijpersiga nii hästi klappis ja meistritiitli tõi?
(Paula, Tartu)

Ütleksin, et meil mängisid päris paljud mehed kogu aeg ehk vahetusi ei tehtud liiga palju, ja nii tekkis meil väga hea kokkumäng. Ning kui sattusime rasketesse olukordadesse – näiteks olime kaotusseisus Viljandi või Narva vastu –, siis tulime alati nendest olukordadest välja, kui lõime tähtsaid ja raskeid väravaid.

Mis on Eesti jalgpalli suurim pluss ja suurim miinus?
(Kert, Haapsalu)

Praegu on hästi see, et Eesti tippmeeskonnad on hakanud välismaa tiimide vastu hästi mängima. Seda siis nii sõprusmängudes kui ka näiteks Nõmme Kalju ja Levadia ka euromängudes. Eesti klubid on hakanud näitama, et paberil tugevama vastase vastu saame mängida nagu võrdne võrdsega. Miinuseks on see, et Eesti kõrgliiga tase võiks olla tugevam, et poleks nii suurt tasemevahet esimeste ja viimaste vahel.

Kui raske oli välismaalt tagasi tulla Eestisse? Kas kahetsed, et kauemaks ei jäänud?
(Kasper, Tallinn)

Muidugi oli raske, aga ma ei kahetse, et kauemaks ei jäänud. Eestisse tulles lahenes kõik väga hästi ja ma poleks oodanudki, et kõik läheb nii hästi ehk kohe Viljandist saan Florasse, kus olen nüüdseks kolm aastat mänginud.

Milline värav on kõige paremini meeles? Aga milline eksimus kaitsjana?
(Triinu, Paide)

Väravatest on meeles viimane värav, mille lõin suhteliselt kaugelt Tammekale lõppenud aasta 35. voorus, kui meistriks tulime. Aga üldiselt ei ole ma eriti ilusaid väravaid kunagi löönud, nii et ühtegi väga kindlat ei ole meeles. Kaitsetööst rääkides – üht kindlat eksimust on samuti raske öelda. Võibolla 2016. aastast, kui põhjustasin Narva vastu penalti. See viga oli terve hooaja jooksul meeles.

Oled küll alles noor mängija, aga kas oled mingil hetkel tahtnud ka muud proovida jalgpalli asemel?
(Paul, Pärnu)

Kui Rootsist tagasi tulin ja Viljandisse läksin, siis oli küll palju mõtteid, mida edasi teha. Tol hetkel otsustasin, et proovin ikkagi veel, ja see tunne, et peaks lõpetama, kadus ära. Seda otsust ma veel kahetsema pole pidanud.

Milline kolmest Eesti meistritiitlist on sulle kõige erilisem?
(Oskar, Tartu)

Kui Martin Reimi käe all 2010. aastal meistriks tulime, siis liitusin Floraga poole hooaja pealt. Kui 2015. aastal tuli Flora võitjaks, siis tulin samuti poole hooaja pealt, nii et 2017. aasta tiitel on mulle esimene täisaasta. Tegin lõppenud aastal kaasa 34 mängus, nii et see tiitel on selles mõttes praegu kõige erilisem.

Joonas Tamm

Sünniaeg: 2. veebruaril 1992

Koduklubi: Sarpsborg 08 (Norra)

Varasemad klubid: Viljandi Tulevik, Sampdoria Primavera (Itaalia), IFK Norrköping (Rootsi), IF Sylvia (Rootsi), Trelleborgs FF (Rootsi), FC Flora

Eesti meister: 2010, 2015, 2017

Koondisekarjäär: 16/3