Üllar Kerde juhendamas Tartu Ülikool/Rocki mängijaid otsustavas veerandfinaalkohtumises Permi Ural Greatiga.Foto: JOOSEP MARTINSON
Korvpall
2. veebruar 2018, 00:05

Kerde ajaloolisest võidust: Tartu publik oli vastaste jaoks nii jube, et neid aidanud isegi nõiatädi

Kas Eesti klubikorvpall pakub vähem pinget kui 10 aastat tagasi? Ilmselt vastaksid suurem osa inimesi sellele küsimusele “jah”. Tartu ja Kalev/Cramo vastasseis on sisuliselt surnud ning kalevlaste Ühisliiga ponnistused ei too rahvast saali. 2008. aasta esimesed kuud olid aga heas mõttes hullud ja Õhtulehe korvpallisaates “Viies veerandaeg” käis Tartu Ülikool/Rocki läbi aegade edukaimat eurohooaega meenutamas toonane peatreener Üllar Kerde (63).

Kurbusest ja häbist

Aga tuleme korraks tänapäeva tagasi. Kerde tunnistab, et FIBA Eurocupil nelja parema sekka jõudmise meenutamine toob küll esile meeldivaid mälestusi, aga viimastest aastatest pole saavutusele midagi vastu panna.

Kerde: Kuidagi piinlik on rääkida sellest, mis juhtus 10 aastat tagasi. Arvasin, et varsti tulevad sellised mängud, kus on kaalul sarja võitmine, mitte lihtsalt finaalturniirile pääs. Nüüd pole me sellele ligilähedalegi saanud. Praegu on hea, kui alagrupist edasi saame.

Krobeline algus

Rock alustas hooaega nelja kaotusega ja õige hoog saadi sisse alles novembri lõpus, kui algasid euromängud. Tuletame meelde tuumiku: Eesti koondise tugitalad Gert Kullamäe, Janar Talts ja Tanel Tein, kohalikud kuulsused Marek Doronin, Silver Leppik ja Vallo Allingu ning kolm leegionäri Giorgi Tsintsadze, Brian Cusworth ja Kestutis Šestokas. Korralik tiim, aga nimede poolest mitte midagi ülivõimsat.

Kerde: Nimed ei mängi. Pallurid peaksid väljaku peal üksteisega sobima ja korvpallis on see paha asi, et kamba peale on ainult üks pall. Peale Cusworthi teadsin kõiki mängijaid, eriti Eesti omasid. Tuli välja, et see võistkond klappis hästi.

Aga algus oli tõesti konarlik. Võib-olla olid mul liiga pikad juhtmed, et ei jõudnud mänguplaanide ja liikumistega sügise alguseks valmis. Aga kui eurosari algas, muutus mängijate rüht sirgemaks ja silmad läksid särama.

Raskused liitsid meeskonda

Eurohooaeg sisaldas muuhulgas Venemaal mitu päeva lumevangis passimist ja seiklusi Kreekas.

Kerde: Pidin arvestama, et nii eestlased kui ka välismaalased olid tiimis suured isiksused. Õnneks mingit sundimist ei olnud, rohkem oli seletamist. Kuigi minu põlvkonna inimesed pole suured inglise keele fännid, sain ikkagi meestega omad jutud ära rääkida.

Pärast võitu alagrupiturniiril Saloniki PAOKi üle oli Kreekas streik ja pidime hoopis rongiga tagasi tulema hakkama. Vähemalt saime näha esimeste olümpiamängude staadionit. Samaaras oli veel eriti hull lugu – mina olen 150 cm, mütsiga natuke rohkem ja hanged oli üle minu pea. Saime hotelli, aga ühel päeval polnud süüa ja teisel päeval sai jook otsa. Puhvetipidaja küsis: “Mitu viina läheb?” Midagi muud polnud. Sellised läbielamised muutsid mängijad tervikuks.

Seeria, mida on võimatu unustada

Veerandfinaalis alistati Venemaa keskmik Permi Ural Great mängudega 2:1. Otsustav kohtumine lõppes 89:77 ja nii puupüsti täis pole Tartu Ülikooli spordihoone ilmselt kunagi olnud.

Kerde: Võitlesime vastasvõistkonna, treeneri, legendaarse presidendi Sergei Belovi ja Ural Greati nõiaga, kes käis kõik riietusruumi nurgad läbi. Usun, et ka mängijad mäletavad seda ja naeravad praegugi.

Tagantjärgi olen vaadanud, et publik oli päris kole. Heas mõttes. Vastastel võis ikka jube olla, kui nad nägid, millised hullumeelsed pilgud neid vastu võtsid. Isegi nõiatädi ei aidanud enam. Kadunud Belov ütles, et saali tulnud inimesed ei lasknud neil võita. Minu jaoks oli veelgi tähtsam seeria esimese mängu võitmine. Mul olid sokid ka märjad, higistasin nii palju! Alles siis sain aru, et meil on võimalik edasi saada.

Küprose krahh

Küprosel peetud Eurocupi finaalturniiri poolfinaalis mindi Riia Baronsi vastu suurelt ette, aga lõpuks saadi 82:88 kaotus. Võõrustajatele kaotati ka pronksimatš.

Kerde: Mulle tehti enne turniiri kaks seljaoperatsiooni ja liikusin vaevaliselt. Sõitsin Küprosele päev hiljem ja tekkis arusaamatus (kas peatreener oli Kerde või Indrek Visnapuu), millele võisin ise kaasa aidata. Eks see mõjutas ka mängijaid – nii mõnigi neist helistas haiglasse ja küsis, et kas ma ikka tulen. Võib-olla poleks pidanud Küprosele sõitma, aga oleks on paha poiss.

Kerde: nüsitud kehaline kasvatus röövib õpilastelt pool lapsepõlve ära

Korvpallitreener Üllar Kerde töötab praegu Jüri gümnaasiumi spordijuhina. Viimasel ajal ohtralt kirgi kütnud kehalise kasvatuse muundumisest pehmeks liikumisõpetuseks on tal loomulikult oma arvamus olemas.

“Ajakirjanduses ja osade lastevanemate hulgas on hüsteeria, et habetunud kottpükstega vanamees tuleb piitsaga laste juurde ja käseb 3000 meetrit joosta ühe minutiga. Tegelikult ei ole neid norme kunagi olnud. Olen koolide juures olnud 45 aastat ja ma ei mäleta, et keegi oleks öelnud, et 150 ja 190 cm pikkune poiss peaksid sama palju kaugust hüppama,” räägib Kerde.

“Normatiiv tähendab seda, et õpilane peab arenema. Kui me ei mõõda kaugushüppe pikkust või 60 meetri jooksu aega, siis me ei saagi neid asju teha. Kas me saame tõesti silmaga vaadata ja öelda, et “ahhaa, sa liigud täna palju kiiremini kui eile!”? See on subjektiivne arvamus. Jälgin tunde väga palju ja näen, et juba esimesest klassist alates tahavad lapsed omavahel võistelda. Neid ei pea sundima,” lisab Kerde.

 

Kui kehalisest kasvatusest võistlusmoment ja emotsioon ära võtta, siis ei jäägi tema arvates ainest midagi järgi. “Ütlen alati lastele, et kehalise kasvatuse tunnis võite te hüüda ja karjuda. Ärge pidurdage ennast! Matemaatikatunnis tuleb vaikselt toolil istuda ja ühtegi sõna öelda ei tohi. Kui nad peavad kehalises kasvatuses ka lihtsalt füüsiliselt kohal olema, siis võtame neilt pool lapsepõlve ära,” arvab Kerde.

Õhtulehe korvpallisaade «Viies veerandaeg» on eetris igal nädalal ning seda saab kuulata endale sobival ajal Soundcloudist, iTunesist või Õhtulehe spordiveebist sport.ohtuleht.ee