TULD TÄIS: Puurivaht Sergei Pareiko karjäär oli emotsioonidest pungil. Foto: Stanislav Moškov
Jalgpall
2. veebruar 2018, 00:05

Sergei Pareiko: pärast kaotusi lihtsalt sõin end seestpoolt

Üks Eesti aegade emotsionaalsemaid jalgpallureid Sergei Pareiko hingab juba mitmendat aastat tavaelurütmis. Vutifännide lemmikuks olnud puurivahist on praeguseks saanud FCI Levadia spordidirektor. Julgelt on ta sukeldunud ka investeeringute maailma. Üleeile oma 41. sünnipäeva tähistanud mees jutustas Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“ oma praegustest tegemistest ning vaatas ka minevikku.

Pareiko võiks vabalt pallida mõnes Eesti madalamas liigas – karjääri lõpetanud koondislasi neisse ikka jagub – ning seista amatööride sooritustel seinana ees, kuid ei! Putsad ning kindad varna riputanud mees vutiväljakutele tagasi ei kipu. Põhjus lihtne, ta karjäär oli nii pikk, et kõik mängud said lihtsalt täiega ära mängitud! Itaalias, Poolas ja Venemaal pallinud Pareiko luigelauluhoojaks jäi 2015. aasta, mil ta naasis pärast pikki välismaaseiklusi taas Eestisse, täpsemini Levadiasse.

 „Viimane aasta oli Eestis minu jaoks väga raske,“ rääkis Sergei, miks ta kauemaks mängima ei jäänud. „Kui oleks selline stsenaarium, et Rogic (Levadia loots Aleksandar – toim.) oleks praegu peatreener, mõtleks natukene pikemalt Eestis mängimise peale. Kogu protsess oli siis minu jaoks poolprofessionaalne. Kõik poisid olid tublid ja professionaalid, aga koormused olid minu jaoks väikesed. Polnud ka seda emotsionaalsust, fänne, keda näed siis, kui enne mängu staadionile välja tuled. Nad kogunevad tribüünile ja hakkab möll käima. 10-15 tuhat inimest hakkavad karjuma, võõrsil provotseerivad sind. See motiveerib. Kahjuks Eestis seda ei olnud.“

Jalgpalluri elu on raske

Poolehoidjad võivad aga isegi Pareiko jaoks vahepeal liiga tuliseks osutuda. Ta ei soostu ütlema, missuguste solvangutega teda vastastoetajad kostitasid, kuid siililegi selge, et trükimusta need ei kannataks. Lisaks verbaalsetele valangutele loobiti puurivahti füüsiliste objektidega. Suurimaks umbes 15 sentimeetrit pikk kivi, mis heideti tema suunas 1999. aastal kui ta pallis Casalega Itaalia madalamate liigade karikafinaalis (Coppa Italia Dilettanti). Kusjuures, platsi ning tribüüni vahel oli kergejõustikurada ehk viskajaks oli väegeva käega mees. Endast paremalt mööda lennanud objekti jälgis Pareiko silmadega, õnneks ta pihta ei saanud.  

„Oleks saanud, oleks mul suur probleem olnud,“ muigas Pareiko.

Toetajate mõnusamaid ning riukalikemaid külgi jälgib ta 2016. aasta veebruarist alates Levadia spordidirektorina. Ta oli mõnda aega ka klubi esindusmeeskonna abitreener, kuid selle ameti jaoks peab ta end liialt emotsionaalseks. Praegusel tööpostil on ta teatud mõttes Levadia pallurite usaldusisikuks, muredega pöördutakse tihti tema poole. Talle meeldib aidata. Ta oskab aidata.

„Mõnikord näen, et Eestis ei saada aru, kui tähtis on iga mäng keskenduda,“ jutustas hiiglasliku kogemustepagasiga mees. „Mõnikord näen silmadest, et poisid ei saa aru. Jalgpalluri elu on väga raske, kuigi esialgu tundub väga lihtne. Mul oli kõige raskem pärast kaotusi, kui ei teadnud, kuidas edasi minna. Kui mul seda kogemust ei olnud, siis ma lihtsalt sõin ennast seestpoolt. See on jalgpallis võib-olla üks suurem probleem, et pärast mängu hakkab igaüks üle mõtlema, mäng ei anna rahu. Tuleb leida tasakaal enda sees.“

Hokimängija vutiplatsil

Tema põhiülesandeks on siiski midagi muud. Eesti vutihooaeg algab tänavu juba 23. veebruaril ning hetkel on käimas viimased ettevalmistused – klubid otsivad agaralt uusi mängijaid ning parajalt põnevate riikide jalgpallureid satub talvisel ajal Eestisse testima järjest rohkem ja rohkem. Kuidas neid leitakse?

Üldiselt on asjad nii, et agendid pommitavad klubisid e-kirjadega, nii on ka Pareiko postkast pidevalt pakkumistest pungil. Sergei üritab kõigiga kursis olla. Vastasel juhul võib juhtuda, et Levadiaga liituda sooviv tulevane Messi satub prügikasti. Tundub utoopiline? Praegu Barcelonas palliv Brasiilia koondislane Paulinho alustas oma karjääri Leedu klubis FC Vilnius, nii et kõik on võimalik!

Kui Eesti koondist 65 korda esindanud Pareiko leiab huvipakkuva mängija, annab ta sellest teada peatreener Rogicile ja vajadusel kutsutakse pallur testimisele. Ning loodetavasti ei lähe nii nagu järgnevas lustlikus loos.

„Venemaal räägiti lugu, et jaanuaris tuli jalgpallur testima,“ alustab ta naerdes. „Hakati siis trennis ilma pallita jooksma ja jooksma ja jooksma, kuni mängija küsis, aga millal me hokit hakkame mängima?“

Aga töö on paras pähkel ka ilma tegelasteta, kes arvavad, et nad tulid end hokiklubis proovile panema. Meie klubid finantsidega ei hiilga ning välismängijatele Eesti palluritest kõrgemat palka maksta ei soovita. Pareiko sõnul on Maarjamaale võimalik meelitada kaht sorti vutimehi. Esimesed on laenulepinguga saadud noored talendid, kes ihkavad mängukogemust. Teised pigem vanemad mängijad, kel on raske uut lepingut teenida, sest viimane poolaasta on trauma või muu pärast rappa läinud.

Raskustest hoolimata ei taha Pareiko jalgpallist loobuda („see oleks ebaprofessionaalne!), kuigi ta ilmselt võiks, sest on juba aastaid tegelenud investeerimisega. See pakub talle siirast huvi.

„Mulle meeldivad, kui inimesed räägivad, miks nad investeerivad või kuhu võiks,“ pajatas Pareiko. „See on üks põhjus, miks ma pilku peal hoian. Teine asi on muidugi see, et hea tehing on emotsionaalne – kui õigel ajal ostad ja kasumit teenid, saab jõudu asjaga edasi tegeleda.“

Palju kõmu tekitanud Bitcoinist on ta eemale hoidnud. „Kui see mull plahvatab, siis inimesed saavad tunda, mis äri see oli,“ oli ta lõpetuseks konkreetne. 

Sergei Pareiko 2004. aastal Volgogradis. Foto: Igor Taro

Kui mootor plahvatas 

Oma 24 aastat kestnud karjäärist 11 hooaega Venemaal veetnud Pareiko meenutas idanaabrite juures veedetud aja meeldejäävamaid seikasid. Mõlemad on seotud reisimisega!

Nižni Novgorodi Volga eest pallides sõitis ta kord tšarteriga külla oma varasemale koduklubile Tomski Tomile. Meeskond oli juba valmis lendama, kuniks nad raudlinnult maha aeti, leiti probleem! Lõpuks oodati lennujaamas kaheksa tundi ning jõuti Tomskisse kell 10 hommikul, üheksa tundi enne kohtumist! Hotellis vohmiti kiirelt toitu („oli see hommikusöök või lõuna?“) ning mindi neljaks tunniks magama. See mäng kaotati. Pareiko enesetunne kõige parem ei olnud, aga kui terve staadion tema auks aplodeeris – Tomskis pallis ta kuus hooaega –, tuli hea tuju tagasi.

„See on jalgpalluri jaoks kõige tähtsam, kui inimesed mäletavad,“ tõdes ta. „Jalgpallur jätab oma südame ja tervise sinna, kus ta mängis.“

Kord oli plaanis lennata Volgogradist Voronežisse. Umbes tunnine ots. Kuid pärast tiirlemist maanduti taas Volgogradis. Stjuardess ajas kõik ilma kaela, kuid..

„Kui välja tulime, siis paremal mootoril oli päris lähedal plahvatus,“ meenutas ta. „Väga ohtlik olukord oli õhus, aga piloodid olid tublid. Suutsid rahulikult maanduda.“

Õhtulehe jalgpallisaade «Kolmas poolaeg» on eetris igal neljapäeval ning seda saab kuulata endale sobival ajal Soundcloudist, iTunesist või Õhtulehe spordiveebist sport.ohtuleht.ee