Pyeongchangi olümpiamängude võitjad saavad kaela sellise kuldmedali. (Reuters/Scanpix)

Eesti spordis on levinud suhtumine, et olümpiakuld on ülim. Kõikide triumfide isa. Jumal, kui soovite. Juba sel nädalal algavate Pyeongchangi taliolümpiamängude valguses on paslik küsida, kas see ikka peaks nii olema? Ega me toda saavutust põhjendamatult haibi?

Selge, et olümpiavõit on haruldane, sest sellenimeline võistlus toimub vaid kord iga nelja aasta tagant. Selge, et olümpiavõit on glamuurne, sest üritus on niivõrd mastaapne (Pyeongchangis osalevad 93 riigi 2925 sportlast 15 erineval alal), et seda võib auga nimetada spordifestivaliks. Aga kui pisut süveneda, selgub, et sportlik konkurents ei vasta nii mõnelgi alal (võib-olla lausa kõigil, aga seda ei julge väita, sest ei analüüsinud kõike, vaid eestlastele hingelähedasi) jõuproovi mainele.

Konkurentsi pärsib eelkõige kvalifikatsioonisüsteem. Õigemini põhimõte. Kohtade arv on seoses kuludega rangelt piiratud, kuid nende täitmine ei lähtu 100% sportlikust printsiibist. Kas Tšiili ja Tonga suusatajate kaasamine – kuigi nende tase jääb maailma tipust umbes sama kaugele kui Otepää Pyeongchangist – rikastab või naeruvääristab OMi, on omaette teema. Kuid tase ei lange ainult eksootiliste atleetide pärast.

Suurim piiraja on klausel, mis lubab igal riigil ühe võistluse starti saata maksimaalselt neli sportlast (jutt käib põhja suusaaladest, aga ka laskesuusatamisest). Eriti annab see tunda kahevõistluses, mis on praegu selgelt nelja riigi (Saksamaa, Austria, Norra ja Jaapan) keskne. Lõuna-Koreasse lubati 55 kahevõistlejat, kuid individuaalselt pääseb korraga starti 48 meest, sest seitsmel maal on viis kohta.

Eelmainitud kitsenduse tõttu on reaalsus, et MK-sarja esi50-st ei mahu tolle 48 sekka koguni 19 meest. Matemaatikasõpradele võrdub see 38 protsendiga. See on ausalt öelda jahmatav arv, sest ala sisemine konkurents pole võrreldav näiteks laskesuusatamisega. Kuivõrd MK-sarjas on kvoodid suuremad – parimatel riikidel on seitse stardikohta –, siis seal jääksid pealtvaatajaks kaheksa sportlast. 

Veel arve. Meeste murdmaasuusatamise MK-sarja esi50-s on 13 norralast ja üheksa venelast, kuid ühele olümpiadistantsile mahub neid kummastki neli. Tõsi, üheksast venelasest neli (eesotsas MK-sarjas üheksandat kohta hoidva Sergei Ustjugoviga) polnud eilse seisuga üldse olümpiakõlbulikud. Naiste esi50-st leiab aga 12 rootslannat, kaheksa norralannat ja seitse ameeriklannat. Kolme riigi peale kärbivad ainuüksi reeglid 15 tipptasemel naist...

Laskesuusatamises on olukord pisut leebem, kuid sealgi jääb igalt distantsilt eemale vähemalt seitse planeedi 50 parema sekka kuuluvat naist ja 11 meest. Ka suusahüpetest võiks näitlikustavaid arve lisada, kuid usun, et sõnum on juba klaar. MK-etapi esikoht on (vähemalt neljal mainitud alal) puhtsportlikult märksa kõvem saavutus kui olümpiavõit. Ainult et etappe toimub hooajal ümmarguselt 30, mis omakorda vähendab üksiku õnnestumise tähtsust.

Jah, maailma kõige kõigemad on ka olümpial kohal (sel korral mõned venelased välja arvata). Fakt. Kuid pole üllatus, et ka tippriikide viies-kuus number võib (heal päeval) medalikonkurentsi sekkuda, seega üldiselt on supp ikkagi lahjem kui MK-sarjas. Teisisõnu, praegu on olümpia ülim vaid väliselt, mitte sisemiselt. Aga see on teadlik valik, mis pole tingimata halb.

Jaga artiklit

7 kommentaari

  /   23:18, 7. veebr 2018
mitu olümpiakulda treialil endal on?
H
Hr Mart Treialile  /   08:04, 6. veebr 2018
Tonga ja Kongo suusatajad ei saa kunagi olümpiakulda seega Sinu vaatenurk on väga vägivaldne ja vale just medali võitmise ehk olümpiavõitja aura nin sära vaatenurgast. Olümpia on väga pikkade traditsioonidega suur ja võimas üritus. Ma võin ka kujundada seisukohta muutes rahvaarvamust, et Mart Treial on Kongo suusataja. Aga Mart ei ole ja ei tule kunagi olümpiavõitjaks!

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis