Tongalane Pita Taufatofua võistles tunamullustel Rio suvemängudel Taekwondos. Kaks aastat hiljem Pyeongchangis on Austraalias sündinud sportlane võistlustules aga murdmaasuusatamises, kuigi alaga on ta tegelenud veidi alla poolteise aasta. (REUTERS/SCANPIX)

Medaleid eestlased taliolümpialt ei oota. Kohta esikümnes ei julge ilmselt keegi ennustada ja seda põhjusega. Küll võib Pyeongchangi mängude eel olla kindel: netikommentaatorid nimetavad mitut eestlast olümpiaturistiks.

„Ekspertidest“ tuleb aru saada. Koht viiendas, kuuendas või hilisemas kümnes ei anna tõepoolest põhjust rõõmust lakke karata. Hoopis vastupidi: nobedate näppude voorus lastakse eestlaste suunas kuuldavale vali seakiun. Kuid „olümpiaturistil“ ja tõelisel sportlasest olümpiaturistil on vaks vahet.

Meie koondises puudub liige, kes oleks oma alaga tegelenud aasta-kaks. Mõistagi, mõned Eesti sportlased pole (veel) jõudnud maailmatasemele ega pruugigi seda teha, kuid olümpiaturistideks neid minu arvates nimetada ei saa.

Ent kahjuks leiab Pyeongchangist kamaluga sportlasi, keda oleks patt nimetada olümpiaturistidest enamaks. Ja see teeb taliolümpiale karuteene.

Olümpiaturisti etalonina võib tuua kiiruisutaja Laura Gomez Quintero. 27aastane kolumbialanna hakkas nalja pärast kiiruisutama möödunud suvel ning tõdes Reutersi vahendusel, et ta ei tea, kuidas ta Pyeongchangi mängudele sattus. Kui see pole pehmelt öeldes jabur, siis mis on!?

Pole saladus, et taliolümpia populaarsus on maailma mastaabis suvemängudega võrreldes selgelt kehvemas seisus. Tõsi, suveolümpia troonib koos jalgpalli MMiga spordivõistluste telereitingute tipus. Aga see ei kummuta fakti.

Olümpiaturistide osalemine kahandab talimängude mainet. Ei, see ei tähenda, et võidetud kuldmedalid oleksid kahvatumat karva. Jah, see tähendab, et üldsusele jääb mulje, justkui võiks taliolümpiale piltlikult öeldes pääseda iga soovija.

Ehk võiks Rahvusvaheline Olümpiakomitee ROK snitti võtta Rahvusvahelisest Korvpalliliidust. FIBA korraldab iga kahe aasta tagant väikeste riikide EMi, kus võistlevad MM- ja EM-valiksarjas kas mitte osalevad või seal kehvikute hulka kuuluvad riigid.

Solidaarne tiitlivõistlus annab maadele märku, et FIBA pole neid unustanud. See annab koondistele võimaluse tunda võidurõõmu ning usun, et väikeste riikide EMil mängivate tiimide jaoks on just tänu sellele tiitlivõistlusele rahvusvahelise konkurentsi mõttes klaas pigem pooltäis kui pooltühi.

Taliolümpia jaoks oleks sarnane võistlus kasulik. Olümpiaturistide jabur pääsemine püünele lisab ROKi podisevasse probleemide patta – Pyeongchangi eel näib niigi, et noroviirus, koeraliha ja dopinguskandaalid on spordi ees haaranud juhtpositsiooni – hõlpsasti välditava koostisosa.  

Muidugi, olümpiaturistid pole üdini halvad. Just nemad on tihtipeale need, kelle teekonnad mängudele on kõige haaravamad ja erilisemad, mis aitab meedial spordisõpradeni tuua põnevaid lugusid. Aga palun, ROK, talispordimaailma juveel pole koht ei Tonga suusatajale ega Kolumbia kiiruisutajale.

Jaga artiklit

11 kommentaari

S
Semjonov  /   09:36, 13. veebr 2018
Loll jutt!
Kui hakkaski alles alaga tegelema, siis on vähemalt lootust, et kunagi tuleb ka võit.
Mis aga puutub meie sportlasi, siis ollakse aastaid ja aastaid asjaga tegeletud, aga lootust, et tulemust tuleb, enam ei ole. Tuleks ära lõpetada see meie olümpia turistide olümpiale saatmine. Halb on lugeda neid vabandusi, miks tulemust jälle ei tulnud. Küll oli süüdi tuul ja küll oli tõus liiga järsk. Millegi pärast teistel selliseid probleeme pole.
Ä
ärge ajage pilli lõhki  /   07:24, 10. veebr 2018
nalja peab ka saama

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis