Pyeongchang 2018 Blogi

Deivil Tserbi retronurk | 21. sajandi komme – olümpiaaja algust kuulutavad dopingusüüdistused (1)

Deivil Tserp, 9. veebruar 2018, 00:10
Naljaks silt: kas see on tõesti ruum, kus saab dopingut kasutada? HEIKO KRUUSI
Viiel olümpial ajakirjanikuna tööd teinud Deivil Tserp kirjutab Pyeongchangi mängude ajal retroblogi. Ta kasutab tavapärasest lopsakamat väljenduslaadi ja lahkab nii mõndagi hämarat teemat.

Täna avatakse Pyeongchangis 23. taliolümpiamängud, kuid tegelik avapauk kõmatas juba möödunud pühapäeval, kui Briti väljaanne Sunday Times teatas salajasest andmebaasist, mis sisaldab sadade suusatajate anomaalseid verenäite aastatest 2001-2010.

Viiekümnendat eluaastat astuva spordihuvilisena olen viimaseid hingetõmbeid tegev dinosaurus, keda huvitavad ka olümpiate ava- ja lõputseremooniad. Mäletan end nutmas, kui 1980. aasta Moskva mängude maskott Miška lehvitades taevalaotustesse lendas. Mu ema väidab, et titena olin spordiüritusi jälgides üldse palju vesistanud. Eriti siis, kui Tallinna Kalevi korvpallimeeskond NSV Liidu meistrivõistlustel kaotas. Aga see selleks.

Mu iidolid tallati mutta

Noore leheneegrina lugesin huviga kirjaniku ja tõlkija Paavo Kivise arvamuslugu 1992. aasta Albertville’i taliolümpia avapidustustest. Neli aastat hiljem oli mul kohustus leida üks tuntud kultuuritegelane, kes aitaks lahti mõtestada Atlanta suveolümpia avatseremooniat.

Sain Mikk Mikiveri lauatelefoni numbri – toona kasutasid mobiile vähesed – ning rääkisin oma soovist legendaarsele näitlejale ja lavastajale. Ta kuulas mu ära ja palus helistada pärast avatseremoonia vaatamist. Nii tegingi. Paraku kuulsin, et härra Mikiver loobub nähtu kommenteerimisest.

Toona olin muidugi pettunud, ent mõni aasta hiljem mõistsin, miks ta võis keelduda. Sel ajal polnud võimalik saata e-kirju, mille vahendusel praegu lugusid sageli üle vaadatakse ja täiendatakse. Küllap pelgas härra Mikiver, et noor ajakirjanik võib tema arvamusi serveerides üllitada paksvilli, mis mõjub kommenteerija mainele kehvasti. Suure tõenäosusega olekski nii läinud, sestap olen toonasest solvumisest ammu üle saanud.

Tegelikult olid need veel suhteliselt mõnusad ajad, kui tippspordi puhul otsiti ka sisu ja sisemist ilu, spordist räägiti ikka nagu kultuuri osast. Nüüd on põhimõtted muutunud. Suur rõhk on läinud sõnale "doping".

Loomulikult polnud ma 1996. aastalgi nii sinisilmne, et uskusin puhta saavutusspordi võimalikusse. Vastakaid tundeid tekitas Atlanta olümpia ajal televiisori vahendusel nähtud pilt – ameeriklane Michael Johnson pärast 200 m jooksu maailmarekordi 19,32 püstitamist lõvi kombel möirgamas. Tahtsin uskuda, et üks mu lemmiksportlasi oli ulmelise tulemuseni jõudnud puhtalt. Peatselt kogesin kergejõustiku telgitaguseid tundvate inimeste pilkamist. Väideti, et Johnson kasutas mingisuguseid kosmonautide aineid.

Mida aasta edasi, seda valusamalt hingekeeled kokku tõmbusid. Mu talispordi-iidolid tallati üksteise järel mutta. Neist dramaatilisem näide on soomlannast suusatamise olümpiavõitja Marjo Matikainen. Tore oli vaadata tema vingeid sõite ja kuulata soome reporterite suurmeisterlikke reportaaže sündmuste tulipunktist.

Medalivõitude järel ilmus Matikainen telekaamera ette intervjuud andma, näol kiisu pilk. Pärast soomlaste täielikku põrumist 2001. aasta Lahti MMi dopingukontrollis algas meie põhjanaabrite juures nõiajaht ja pasaga valati üle ka endised staarid.

Kurikuulus Soome suusakoondise treener Kari-Pekka Kyrö rääkis ülekuulamistel politseile, et Matikainen on tüüpiline näide veredopingu kasutajast. Kyrö sõnul sõitis ta tavalistel võistlustel sama kiiresti kui lihtsurelikud. Kuid pärast „tankimist“ oli teistest viis protsenti parem ja sekkus medalilahingusse.

Kas Vähäsöyrinki rääkis tõtt?

Kyrö karmi juttu olnuks raske võtta tõena, kui üks mu hea tuttav poleks väitnud, et Matikaineni aegne Soome suusakoondise peatreener Pekka Vähäsöyrinki on Eestimaalgi saunamõnusid nautinud ja pärast paari kannu kesvamärjukese joomist olevat tema keelepaelad lahti läinud.

Kuuldavasti avaldas Vähäsöyrinki toona valgustkartvaid seiku ka Matikaineni kohta. Väidetavalt oli suusataja veri enne 1989. aasta Lahti MMi nii paks, et ta viidi Jaapanisse, kus sealsed tohtrid temaga tegelesid. Loodan siiani, et see on alatu laim, mida võimendasid alkohoolsed joogid. Matikainen on enda kohta esitatud süüdistusi eitanud. Ühtlasi tõrjus ta koondisekaaslase Erja Kuivalaineni väite, et 1988. aastal oli tal ühe laagri ajal hotellitoas laual EPO-ampull.

Pärast kõiki neid verdtarretavaid lugusid tundub hiljutine Sunday Times’i paljastus järjekordse rutiinse rännakuna spordiajaloo kummitustetuppa.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee