Aga mitte kõik sportlased ei võistle oma riigi lipu all. Eelmiste, Venemaal Sotšis peetud talimängude ajal rakendas korraldajamaa oma riigi suurema hiilguse nimel väidetavalt riiklikku dopinguprogrammi. Hulk medalivõite tühistati, koondise osavõtt mängudest keelati. Siiski ei saanud olümpiakeeldu kõik Vene sportlased, osa neist võistleb n-ö neutraalsetes värvides.
Jätkuvad dopinguprobleemid on olümpialiikumise kõrgeid ideaale kahjustanud juba aastaid, ka meie sportlaste maine on olnud kahtluse alla seatud. Siiani pole suudetud leida lahendust sellele, kuidas saavutada spordi puhtus seda samas lõplikult naeruvääristamata.
Samas, olümpiamängude prestiiž on ikkagi nii kõrge, et vähemalt ajutiselt on kaheks lõhestatud Korea poolsaarel saabunud relvatäristamises vaherahu. Täna marsivad Põhja-Korea sportlased olümpiaareenile koos oma lõunanaabritega riikide ühinemist sümboliseeriva lipu all.
Jääb üle heameelt tunda ajutise rahu üle vastasseisus, kus mängus ka tuumarelva ähvardus. Meil siin, enam kui 7000 kilomeetri kaugusel, tasuks samuti aeg maha võtta ning skandaalides näpuga järje ajamise asemel hoida pöialt meie noorukesele koondisele. Ja muidugi ka sellele, et pärast mänge kõik vanaviisi edasi ei läheks.
Kuigi tundub, et Olümpia on pika ajaloo jooksul väsima ja värisema hakanud, parukas on viltu vajunud ja sitsid-satsid koidest puretud, ei ole enam seda hoogu ja elaani, seda suursugust ülevust, astub ta ikkagi vapralt lavale.