Eestis elavad Lõuna-Korea tudengid loodavad, et poliitika OMil sporti ei varjuta (1)

Eestis õpib käputäis Lõuna-Korea tudengeid, Jihoon ja Choi on ühed neist. Esimene neist on Eestis juba teist semestrit ning omandab tarkust Balti filmi- ja meediakoolis, teine maandus Maarjamaal alles 28. jaanuaril, eesmärgiks TTÜs biotehnoloogiat studeerida. Kutsun nad Pärnu maanteel asuvasse Korea restorani Gotsu. Võib-olla liiga ettearvatav, aga mis seal ikka – toit on seal fantastiline. Õnneks selgub, et kumbki neist pole seal kordagi mekkimas käinud.

Choile meeldib lumi, nii et tema on Eestis täiesti õiges kohas. Ega ta ei teadnud meist suurt midagi peale selle, et me oleme Balti riik. Nagu Choigi, on Jihoon läbinud Lõuna-Koreas kohustusliku kaheaastase sõjaväeteenistuse. Just sealt leidis Jihoon semu, kes andis talle Eestisse tulekuks inspiratsiooni.

„Üks sõjaväekaaslastest oli üle kogu maailma reisinud, ta rääkis mulle Eesti ajaloost,“ jutustab ta. „Ütles, et Eesti on lahe riik ja kui armeest välja saad, siis mine külasta ja pidutse! Alguses guugeldasin lihtsalt seljakotireisi, aga kuna õppisin toona raamatupidamist, siis jäi ühe metsikuma guugeldamise käigus silma siinne hea haridussüsteem. Nii ma siia tulingi.“

Toiduga on ta ära harjunud, talvise pimedusega väga mitte („nägin detsembris päikest ainult kolm päeva!“). Ta rõõmustab, et kuigi me oleme põhjapoolusele üsna lähedal, siis siin polegi nii külm, kui ta kartis. Eesti keelegi on veidi suhu saanud ("palun üks õlu" on üks lause, mis algkursuse läbinuna talle raskusi ei valmista). 

Olümpiamängudest on meestel üldiselt vaid kiidusõnu rääkida. Kui üks detail välja arvata.

„Lõuna-Koreas ei ole väga palju suuri sündmusi, nüüd üks on,“ sõnab Choi. „Üritame selle kindlasti võimalikult hästi korraldada.“

„Lõunakorealased suhtuvad sporti väga kirglikult ja kuigi suveolümpia on populaarsem, siis inimesed on üsna huvitatud. Ma usun, et olümpial on rohkem plusse, kui miinuseid. 1988. aasta Souli olümpiamängud parandasid meie infrastruktuuri ja me saime maailmas tuntumaks," lisab Jihoon.

Mõlemad tunnistavad, et täna alanud mängudel on kamaluga poliitilist maiku. Enne Pyeongchangi tekitas kõvasti diskussiooni Lõuna- ja Põhja-Korea ühine jäähokinaiskond. Plaani vastu oli umbes 70% Lõuna-Korea elanikest ning ühel hetkel kirjutasid kümned tuhanded inimesed alla petitsioonile, et selline asi ei tohiks mingil juhul juhtuda. Vastu oli ka Lõuna-Korea hokinaiskonna peatreener. Jihoon ja Choi sõnasid esiti, et teema on rääkimiseks liiga tundlik.

Hiljem Jihoon siiski ühtteist kommenteerib. 

„Jäähoki pole siin väga populaarne sport,“ tõdeb ta. „Neil oli üsna raske tiimi kokku panna ja nad üritasid väga kõvasti, kuid nüüd mõned neist – see on võib-olla liiga karm sõna – hüljatakse, sest põhjakorealased tulid tiimi juurde. Mul on nende pärast kahju, sest nad nägid väga palju vaeva.“