ÕL OLÜMPIAL | Henry Rull: rahamured, kehakeele võlud ja punktuaalne transport (1)

Erandiks on mõned vabatahtlikud, kelle inglise keel on korralik ning jutud saavad aetud. Ent leidub küllaga ka neid vabatahtlikke, kes saavad inglise keelest küll aru, aga kes ise suurt midagi küsimustele vastu kosta ei suuda.

Kui Õhtulehe olümpiaekipaaž murdmaa- ja laskesuusatamise, kahevõistluse ning suusahüpete kompleksi jõudis ning ühelt vabatahtlikult uuris, kus ajakirjanike tööruumid asuvad, üritas vabatahtlik inglise keeles küll vastust purssida, kuid mõistes, et meie temast aru ei saa, võttis ta appi kehakeele. Ja see toimis!

Neil, kellel pole kaasas kohalikku raha või on see otsa saanud ning loodavad olümpiarajatistes keha kinnitada või meeneid osta, võib kaupade eest tasumine valmistada paksu peavalu.

Olümpia üheks sponsoriks on VISA ning olümpiarajatistes Mastercardi kaardiomanike makseid vastu ei võeta. Mõnes kohas leidub ka sularahaautomaat, kuid neidki saavad kasutada vaid õnnelikud VISA omanikud.

Mastercardi omanikud peavad seega lootma heale õnnele, et linna peal, hotellides või kaubanduskeskustes torkab silma mõni sularahaautomaat. Kahjuks pole nendestki kohalikku valuutat üleliia kerge kätte saada, sest kuigi mõni automaat näitab, et seda saab kasutada ka inglise keelsete juhendite järgi, on paljud tekstid siiski kohalikus keeles.

Vähemalt logistika on ajakirjanike vaatepunktist hästi korraldatud. Hotellidest ja mujalt võistluspaikadesse viivaid busse on palju. Nad sõidavad võrdlemisi tihti ning ka pärast südaööd. Tõsi, siis on transpordivahendite väljumiste vaheaeg pikk, aga aega hästi planeerides see tuska ei valmista.

Õhtulehe ekipaaži rõõmustab ka tõik, et bussid väljuvad nii nagu graafikus lubatud. Näiteks tunamullusel Rio olümpial käinud Postimehe fotograaf Tairo Lutter teadis rääkida, et Brasiilias graafikust pahatihti kuigi hästi kinni ei peetud.