Nüüdisajal söövad eestimaalased leiba vähem kui eelmisel sajandil. Kahju, sest leib on väärt toiduaine ja Eestis osatakse küpsetada rikkalikus valikus maitsvat leiba.
Bioloogilis-biokeemiliselt on leib kõrgväärtuslik inimorganismile sobiv kergesti omastatav toidukraam ja üks nendest toiduainetest, mida peaks sööma igas elueas. Leivast teevad tipptoiduaine mitmed tõsiasjad.
1. Leib varustab meid väärtuslike liitsüsivesikute ja toiteliste kiudainetega. Just täisteraküpsetistest saame hästi seeduvaid liitsüsivesikuid ja ka kiudaineid. Inimese päevane kiudainete koguvajadus on 25–35 g. 100 g leiba annab 8–10 g kiudaineid – leiba saab teaduspõhiselt käsitleda toiteliste kiudainete (vesilahustuvate ja vesilahustumatute) rikkaliku allikana.
Just kiudainete vaeguse all kannatavad nüüdisajal päris paljud, kuna süüakse põhiliselt rafineeritud toiduaineid. Nii ongi täisteratooted ühed tipptoiduained kiudainetega varustamise poolest.
2. Leib on väga hea B5-vitamiini ja foolhappe ning märkimisväärne B1-, B3-, B6-vitamiini ja biotiini allikas.
3. Leib on väga rikkalik fosfori, magneesiumi, raua, mangaani, tsingi ja vase, väga hea kaaliumi ja joodi ning märkimisväärne seleeni allikas.
Kõige tervislikumad on võimalikult vähe töödeldud jahust valmistatud küpsetised. Põhjus on selles, et suur hulk vitamiine ja mineraalaineid on kogunenud kesta ja kestaalustesse kihtidesse. Nende eemaldamine muudab jahu küll heledaks, kuid selle bioväärtus väheneb. Seega: vitamiinide (B-rühm) ja mineraalainete (fosfor, magneesium, raud, tsink) rikkaim on täistera- ja lihtjahust rukkileib, veidi vähem on mikrotoitaineid kroovjahust küpsetatud leivas ja kõige vähem on neid püülist tehtud peenleivas.
4. Leib on abiks ka inimkeha veebilansi hoidmisel. 100 g värsket leiba annab 40–50 g vett.
5. Täisteraküpsetistest saab ka valku: 100 g annab 7–9 g, ent see pole leiva kasulikest omadustest siiski olulisim.
Leib kuulub toiduainete koorekihti. Igapäevane rukkileiva söömine on normaalse ehk tervisliku söömise tähtis osa, aidates muude ülesannete kõrval eriti hästi katta just toiteliste kiudainete igapäevast vajadust.
Ainevahetust hästi turgutavaks normaalseks hommikusöögiks on vaja tükki leiba. Normaalne söömine (ainus tervislik söömine!) eeldab leiva tarbimist iga päev. Sööma ei pea üksnes haput ehk musta leiba. Osal inimestest tekitab see mao ülihappesuse tõttu probleeme.
Pagaritoodete tervisliku toiteväärtuse suurendamiseks lisatakse neile teri (rukki- ja nisuteri), seemneid (kõrvitsa-, köömne-, päevalille-, seesami-, mooni- ja linaseemneid) ja muid lisandeid (juust, küüslaugutäidis jm). Need lisandid leivas (ka linnased, rosinad, pekitükid jms) rikastavad toote toitainelist koostist ja muudavad ka maitse suupärasemaks. Mitmeid tooteid rikastatakse idandatud teradega. Muuseas, täisteratooted pole ju mingi uuema aja väljamõeldis, vaid kunagiste talupoeglike söömistavade taaselustamine uues vormis.
Leivast saadava toiduenergia kogus pole suur (100 g rukkileiva puhul 200–220 kcal). Siirupiga peenleiva kalorsus võib olla pisut suurem. Peab aga arvestama, et leib annab oma osa päevas saadavasse soolakogusesse. Samas on aga märgata püüdu leivatoodete kaaliumi-naatriumi suhet soodsamaks muuta, kuna täisteraküpsetistes vähendatakse soola sisaldust. Leib seob seedekulglas vett ja tekitab kiiresti täiskõhutunde.
Iidne toit
Leib on inimkonna vanimaid toiduaineid, paljudes kultuurides kogu toidu sümbol. Ta on ka lausa püha söök. Meenutagem piiblit või Eesti vanu leiva väärkohtlemise tabusid. Ka libahundist sai inimene tagasi, kui talle pussnoa otsast leivapala anti.
Artikkel ilmus Tervis Plussi 2012. aasta veebruarikuu ajakirjas.
Kommentaarid (0)