Deivil Tserbi retronurk | Eestis levib olümpialaste sarjamine samamoodi nagu Pyeongchangis noroviirus (11)

Kui enamasti saavad Eesti tippsportlased rahulikult harjutada ja võistelda, siis olümpiamängude lähenedes ja iseäranis spordipeo ajal hakkavad kiibitsejad neid sarjama, reeglina nimetatakse atleete turistideks või maksumaksja raha raiskajateks.

Juba praegu on materdamine võtmas pandeemia mõõtmeid. Õigem oleks öelda, et olümpialaste mõnitamine levib meil samamoodi nagu noroviirus Pyeongchangis. Viimati mainitud tõbi teeb oma laastamistöö, aga lõpuks ikka taandub. Kahjuks jätkub tippsportlaste sarjamine justkui rahvuslik harrastussport, mis on igaühele jõukohane tegevus.

Tuleb tunnistada, et ega ma ise ka patust puhas ole. Eriti valusalt lahmisin noore kukena, jagades verbaalseid lõuahaake lahkelt vasakule ja paremale. Oma paarikümne aasta tagustele kommentaaridele mõeldes tõuseb häbipuna palgele.

Loodetavasti saan kergema karistuse, kui julgen vähemalt nüüd oma puussepanekuid tunnistada. Kuigi see on juba praegu aimatav, et taevastele teedele lahkudes on mul kaks valikut – kas leotamine 100kraadises põrgukatlas või sulatamine 1000kraadises ahjus.

See selleks. Analüüsides Pyeongchangi lähetatud Eesti koondist, on ju siililegi selge, et suuri ootusi ei saanud olla kellelgi. Tõsimeelset spordisõpra võis ärritada vaid Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROKi) isandate tekitatud segadus kohtade jagamisel.

See pole normaalne, et MK-etapil suusasprindis 15. koha saanud Raido Ränkel langes ühtäkki joone alla ja olümpiakutse saadeti kellelegi Tonga paljasjalgsele (kahjuks nimi ei meenu). Vaat niisugune ülekohus paneb küll tarzanlikult häälepaelu pingutama. Kahjuks ei jõua meie hõiked ROKi peakorterisse.

Kui olümpiakohtade jagamise segadus oli lõpuks mingil määral lahendatud, pääses Eesti koondisse mõni sportlane, kelle treenitus ei vasta neliaastaku tähtsaima võistluse tasemele. Samas püsib lootus, et noor(t)ele inimes(t)ele mõjub avanss tiivustavalt ja nad võtavad jalad kõhu alt välja.

Üldiselt ei ole sajatamiseks erilist põhjust. Jah, kurb on tõsiasi, et Anette Veerpalu jäi enne etteastet haigeks. Loomulikult pole ta esimene ja viimane sportlane, keda haigus tiitlivõistluse ajal tõvevoodisse niidab. Siinkohal pean tsiteerima suusatreener Mati Alaveri üht kuldaväärt tõdemust: vigastuste ja haiguste vältimine ning ennetamine on profisportlase kohustus.

Mis puudutab maksumaksjate raha raiskamist, siis need on tegelikult sandisendid, mida meie saavutussportlastele kulutatakse. Olen ühes paadis irvhammastega, kes ütlevad: Eesti-sugusel rikkal riigil pole mingisugune probleem lähetada olümpiale 22liikmeline võistkond! Kui suudame toetada niigi heal järjel Kreeka penskareid, panustada sadu miljoneid eurosid Rail Balticusse ja pidada palgal 101 riigikogu liiget, kelle funktsioonist ei ole paljud kaasmaalased üldse aru saanud, on saavutusspordile tilgutatavad summad tõepoolest peenraha.