Pyeongchang 2018 Blogi

Deivil Tserbi retronurk | Kas olümpial töötav ajakirjanik on põhulõug, kellele peaks pasunasse andma? (2)

Deivil Tserp, 12. veebruar 2018, 16:47
Nii mõnigi olukord on sundinud kogenud spordiajakirjanikku Deivil Tserpi kahe käega peast kinni haarama.Foto: MATI HIIS
Viiel olümpial ajakirjanikuna tööd teinud Deivil Tserp kirjutab Pyeongchangi mängude ajal retroblogi. Ta kasutab tavapärasest lopsakamat väljenduslaadi ja lahkab nii mõndagi hämarat teemat.

Eile kirjutasin olümpiamängudel võistlevatest eesti sportlastest, keda kaasmaalased pahatihti keskpäraste või halbade etteastete eest armutult sarjavad, nimetades neid turistideks ja maksumaksjate raha raiskajateks. Siit saab sujuvalt edasi minna ajakirjanikega – ka neid kirutakse spordipeo ajal mõnuga. Üsna laialt on levinud arvamus, et põhulõuad lubati jälle laia maailma kakerdama.

Kõige keerulisem on muidugi teleajakirjanike amet. Kui sa oled mitu tundi järjest otse-eetris, kipub üle huulte paiskuma vallatuid mõtteid, mida mingisuguse nipiga enam kinni ei püüa. Aga tugitoolis istuv tähelepanelik eestimaalane tunneb end kohe solvatuna: mõtle, kuidas ta ütles, mida ta endast arvab!

Ühteteist on juhtunud ka Pyeongchangi mängude stardisirgel. Asjatundjate vaatenurgast oli piinlik hetk siis, kui keset suusavõistlust näidati tuntud meest, kelle kohta Tallinnas töötavad reporterid küsisid: huvitav, kes see kurja näoga norralane on?

See oli Norra kolmikvõidu arhitekt, suusakoondise peatreener Tor Arne Hetland, kelle auhinnakapis on muude medalite hulgas ka olümpiakuld ja kolm MM-kulda.

Selge, et igat rahvusvahelisse telepilti püütavat inimest pole võimalik tunda, aga reeglina jahivad kaameramehed kas tuntud sporditegelasi, omapäraseid fänne, kenasid naisi või maalilisi loodusvaateid. Ja kui ajakirjanik mõnda tähtsat tegelast ei tunne, on võimalus nii-öelda valgeid laike varjata ning rääkida nendest asjadest, mida sa kindlasti tead.

Telereporterite töö on siinkirjutajale siiski võõras valdkond, sestap kirjutan natuke leheneegrite rõõmudest ja muredest, millega olen üsna täpselt kursis. Samas tunnistan, et paljud meie kolleegidki ei saa täpselt aru, kui karm on see töö, mida tiitlivõistlustel tuleb teha.

Mu suur eeskuju ja tore ametivend Tiit Karuks rääkis pärast 1992. aasta Albertville’i olümpiat, kuidas töökaaslased teda kodumaal tervitasid. „Sul oli nii tore puhkus, isegi näole oled kerge päikesejume peale saanud!“ Midagi sarnast nad Tiidule toona ütlesid. Muidu heade inimeste sõnad mõjusid nõelatorgetena tema niigi vaevatud kehasse. Tiit lausus siiralt, et pärast olümpiat oli ta nagu märg pesu nööril.

Peatselt jõudsid kätte ajad, kui ma ise ajakirjaniku põrgurattale ehk peadpööritava tempoga kihutavale tiitlivõistluste karussellile hüppasin. Läksin lahingusse nendel aegadel, kui toimetusest esitati erinõudmisi. Näiteks keset 2000. aasta Sydney mänge saabus Tallinnast teade, et väga tahaks lugeda, mida arvavad võistluse eel Erki Noole konkurendid Roman Šebrle ja Tomaš Dvorak. Muidugi, Tšehhi ässad ju ainult ootasidki, et saaks ka eestlastele ühe pressikonverentsi anda...

Spordiajakirjanikule on kaugetes riikides toimuvad suurvõistlused metsik väljakutse. Lugesin hiljuti oma noore kolleegi Mart Treiali Facebooki postitust, mille ta tegi päeval, kui jõudis Pyeongchangi. Ta kirjeldas enesetunnet pärast lennukis veedetud magamata ööd, võrreldes seda pohmakaga, ehkki ta polnud tilkagi võtnud.

Minu äratundmisrõõm oli suur. Viimati kogesin midagi sarnast augustis 2016, kui saabusime Viljar Voogi ja Merili Luugiga pärast 58tunnist reisi Rio de Janeirosse. Lootsime, et saame end esimese ööga välja puhata. Paraku oli see poeedi unistus. Minu ja Viljari tuba asetses hotelli tänavapoolses tiivas ja meie pahameele kiuste käis terve öö väljas vägev disko…

Kõige hullem on komandeeringusse minna ida poole. Praegu Pyeongchangis rügavaid ajakirjanikke ei kadesta ma üldse. Magamisega tekib sealkandis alati probleeme. Lugesin, et öösiti olevat kõvasti voodis vähernud suusasprinter Marko Kilp. Seepeale kangastus silme ette 2015 Pekingis peetud kergejõustiku MM, kus mitmed meie sportlased küsisid koondise arstilt unerohtu, muidu oli võimatu uinuda.

Pärast magamata öid liigud ringi nagu keedetud veis, aga töö tuleb ära teha. Lugeja ootab ägedaid uudiseid, kahjuks on kõige põnevamad kohad traataiaga piiratud ja värvasuul seisavad musklis turvamehed.

Tavaliselt oodatakse värvikaid eksklusiivintervjuusid. Kahjuks napib sportlastel nende andmiseks aega, seetõttu tuleb meedia esindajatel piirduda pressikonverentsidega, kust on keeruline pärleid püüda.

Praegu on ajakirjanikel kohustus teha videoid, live-ülekandeid, fotosid. Ühesõnaga, pead olema multitalent või nagu vanasti öeldi – günekoloog-keevitaja.

Loomulikult annavad kõik endast parima, aga välja tuleb enamasti nii nagu alati. Ja kui sa kolm nädalat järjest sedasi ringi kihutada, magades ööpäevas heal juhul neli-viis tundi, võrdledki end lõpuks märja pesuga.

Kindlasti leidub inimesi, kes küsivad: milleks sellist hala kirjutada? Keegi meist ei soovigi kaastunnet, see on lihtsalt tõetruu meeldetuletus, kuidas ajakirjanikud sündmuste tulipunktis töötavad.

Õnneks leidub neidki, kes meid mõistavad. Postimehe endine tegevtoimetaja, väga laia silmaringiga inimene Toomas Mattson ütles pärast järjekordset olümpiat: kohutav töö, nüüd tuleks reporterid kolmeks nädalaks sanatooriumisse saata!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee