Kristjan Ilves.Foto: Aldo Luud
Pyeongchang 2018 Blogi
13. veebruar 2018, 00:05

ÕL OLÜMPIAL | Mart Treial: Vabandust, aga mis kuradi olümpialootus? (2)

Mu vererõhk tõuseb iga kord, kui ma loen-kuulen kuskilt sõnapaari „olümpialootus Kristjan Ilves“.

Mida kuradit see sõna üldse tähendab? Saan aru, kui kellelgi on olümpialootus ehk lootus olümpiale pääseda. Aga et keegi ise on olümpialootus... segane värk.

Appi tõttab eesti keele seletav sõnaraamat, mis ütleb: lootus on see, kelle või mille peale loodetakse. Hüva. Mõistan, et sõnaga püütakse väljendada mõtet, et Ilves teeb tõenäoliselt Pyeongchangis meie koondise parima tulemuse. Aga ikkagi, mis kuradi olümpialootus? 

Kas ülejäänud eestlastele ei peakski lootma või? Et juhul, kui Ilves teeb enda kohta keskpärase tulemuse (koht vahemikus 20-30), on meie olümpia hukas? Ma pole täheldanud, et samuti iseloomustataks näiteks suusasprinterit Marko Kilpi või kiiruisutajat Saskia Alusalu. 

Säärane suhtumine on absoluutselt arusaamatu, sest 21aastane elvalane ei võitle ju sel olümpial medalite eest (ainult Kelly Sildaru puhul olnuks määratlus asjakohane, kuigi väljend ise on värd). Ülima õnnestumise korral näkkab ehk esikümnesse, kuid ootuspärane ja korralik tulemus on koht esimese 20 seas. See on reaalsus.

Seega, milleks asetada noore mehe, kes arvatavasti on oma võimete laest veel kaugel, õlule ebavajalikku koormat? Las mees ajab oma asja, küll tagantjärele on aega arutleda ja analüüsida. Olgem ausad, mitte midagi ei juhtu, kui Ilves näiteks 22. jääb. Pealegi, laskesuusataja Johanna Talihärm on juba tõestanud, et ka ülejäänud 21 koondislase seast tasub rõõmuhetki oodata.

Õnneks tundub Ilves (ja tema tiim) piisavalt arukas, et end ebavajalikust meediamürast mitte häirida lasta. Loodan, et mul on õigus ja soovin talle omalt poolt külma närvi. Nagu ka kõigile teistele meie sportlastele.