Nii reageeris Shaun White kolmandale olümpiakullale. (Reuters/Scanpix)

Tänane hommik (Korea aja järgi) oli veidralt erakordne, sest tõenäoliselt ei voola minu ja USA lumelauastaari Shaun White’i (31) silmanurkadesse enam kunagi samal ajal ja põhjusel ükski pisar. Aga täna vesistasime, sest White võitis rennisõidus kolmanda olümpiakulla.

Minu emotsionaalsus oli täiesti ebaloogiline. Ma ei tea lumelauaspordist ega ka White’ist endast suurt midagi. Ma pole fänn ega isegi mitte aktiivne huviline. Tõsi, kui võimalus, siis vaatan ala hea meele ja suure austusega. See, mida nood kutid lumelaual ja õhus korda saadavad… haruldane koordinatsioon, julgus ja atleetlikkus!

Ometi kiskus meeste rennisõidu olümpiafinaal mind vastuvaidlematult endasse nagu tolmuimeja. Pärast mitut päeva murdmaasuusatamise ja suusahüpete staadionil sattusin kui teise maailma. Phoenixi suusapargis möllasid tuhanded (jah, Pyeongchangis jätkub publikut ka mujale kui ainult uisuhalli) fännid (silma järgi enamuses jaapanlased või ameeriklased). Intervjuutsoon oli lootusetult pungil, minu õnneks leidus tribüünil üksikuid vabu kohti.

Inimesed mu ümber jagasid asja. Ahhetasid, kui keegi mõne vaimustava triki maandus. Ja ohhetasid, kui keegi kukkus. Kuid aplausi teenis igaüks, sest oli seda väärt. Olgem ausad, neid pole palju, kes lubaksid end vabatahtlikult nelja-viie meetri kõrgusele õhku visata.

Shaun White tegi olümpiafinaalis fenomenaalse etteaste. (AFP/Scanpix)

Vigastuse tõttu äärepealt olümpialennukist maha jäänud White oli enne viimast sõitu sundseisus. Kuldmedaliks vajas ta perfektset sooritust, sest jaapanlane Ayumu Hirano (Sotši olümpiahõbe ja tänavuste X-mängude tšempion) seadis lati 95,25 kõrgusele. White’il oli all avasõidu 94,25, teisel ta kukkus. Hirano viimane sõit ebaõnnestus.

White oli finaali viimane laskuja. Mees teadis, et nüüd tuleb minna riskile. Võtta end kokku, panna mängu kõik elu jooksul omandatud oskused ja loota, et sellest piisab.

Õhk oli pingest nii paks, et seda võinuks vabalt pitsa peale riivida. Ja siis ta laskus. Ameerika fännid huilgasid. Iga õnnestunud trikk keeras volüümi juurde nagu DJ. Atmosfäär oli mega. Kuigi mul polnud aimugi, millised hüpped need parimad on, lugesin rahva reaktsioonist välja, et juhtumas on midagi erakordset. Oligi. 13kordne X-mängude võitja (8x renni-, 5x pargisõidus) tegi fenomenaalse sõidu, mida kohtunikud hindasid 97,75 vääriliseks.

Lumelaud lendas automaatselt tšempioni käest, kui numbrid tabloole ilmusid. Algas minuteid kestnud rõõmutants. Ja ühes sellega pisarad. Meil mõlemal. Võimas emotsioon! 

Nii reageeris Shaun White kolmandale olümpiakullale. (Reuters/Scanpix)

PS! Kas kujutaksite ette mõnd Eesti pensionäri lumelauavõistlusel juubeldamas ja näppu viskamas? Jaapanis on see normaalsus.

Jaga artiklit

1 kommentaar

I
Inimene  /   13:03, 15. veebr 2018
Miks keegi seda musta rassisimis ei süüdista? Kuidas ma valgega koos nutsin.... Oi oi.

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis