Jäähoki võiks kogu aeg toimuda näiteks Põhja-Ameerikas.Foto: DAVID CERNY
Pyeongchang 2018 Blogi
15. veebruar 2018, 00:05

Ville Arike | Viiks olümpia üle maailma laiali? (1)

XXIII taliolümpiamängud Pyeongchangis on saanud täishoo sisse. Ning nagu ikka, ka esimesed muljed on käes.

„Siin Aasias on kurb näha, et talialad jäävad kohalike jaoks üsna leigeks, kui kiir- ja iluuisutamine välja arvata. Mängud võiks toimuda kusagil Kesk-Euroopas või Põhja-Ameerikas,“ kirjutas kolleeg Henry Rull Õhtulehe sporditoimetuse siseses Skype’i grupis.

Järgmiste talimängudega pole lood paremad, need peetakse nelja aasta pärast Pekingis. Hiinaski pole peale uisualade reeglina tugevaid tegijaid.

Rahvusvaheline olümpiakomitee vaeb sedaaegu 2026. aasta taliolümpia kandidaate – ülejärgmiste mängude toimumispaik selgub järgmisel aastal, kandideerimisprotsess käib aga hoogsalt. Elu on näidanud, et eurooplasi on üha raskem saada kandideerima, sest mängude korraldamine on üha kulukam ettevõtmine. Praegu püsivad 2026. aasta mängude rallil veel Austria, Šveitsi ja Rootsi esindajad. Talimängudega veel saab hakkama, suvemängudega on aga asi hullem.

Kas näha on ka lahendust? Miks mitte! Üha globaliseeruvamas maailmas on mitu spordiala jõudnud nii kaugele, et jagavad tiitlivõistlusi mitme riigi vahel.

Suurtest sai sellega esimest korda hakkama Euroopa jalgpalliliit UEFA, kes andis 2000. aasta Vana Maailma meistrivõistlused Belgiale ja Hollandile. Tegemist on väikeste riikide ja naabritega ning kokkuvõttes oli võistlus kompaktsem kui mõnelgi suure territooriumiga maal üksi korraldatuna. Kuid pretsedent loodi.

Järgmise olulise uuenduse tegi rahvusvahelise korvpalliliidu FIBA Euroopa rakuke, kui andis 2015. aasta EMi koguni nelja riigi korraldada, lisaks lubati igal korraldajariigil valida oma alagruppi sobiv partnerriik. Tulemus polnud paha: kõik neli alagrupiturniiri peeti ühe osaleja kodumaal, saalid olid täis nii võõrustaja kui ka partnerriigi fänne, meenutame eestlaste „ristiretke“ Riiga. Läti-grupil läks üldse hästi, sest sinna loositi ka Leedu ning melu oli nii saalis kui ka linnas võimas.

UEFA läheb kahe ja poole aasta pärast peetava EMiga veelgi kaugemale, laotades mängulinnad laiali üle terve maailmajao: Šotimaast Aserbaidžaani ja Peterburist Bilbaoni. Esialgselt pidi võistlus korraldatama suisa 13 liikmesmaal, kuid Brüsseli staadioniehituse toppamise tõttu jääb Belgia nimekirjast välja. Ent ikkagi jõuab EM väga paljude riikide fännidele koju kätte.

Mitmele riigile on suurvõistluse andnud näiteks ka võrkpall ja jäähoki.

Miks mitte ei võiks sama teha olümpiamängudega? Uisualad Aasias, klassikalised suusaalad kusagil Kesk-Euroopas või Skandinaavias, jäähoki ja „viguralad“ Põhja-Ameerikas. Mõistagi ei raiutaks neid asukohti piiblisse, kuid iga aladegruppi oleks võimalik korraldada kohas, kus sellele jätkub ka publikut.

Mõnelegi tundub mõte vähem või rohkem hullumeelne, aga kes oskas 30 aastat tagasi arvata, et korvpalli EM korraldatakse üheaegselt nii Soomes, Rumeenias, Türgis kui ka Iisraelis või et jalgpalli EM plaanitakse korraga tosinasse riiki?

Suveolümpiamängude purjetamisvõistlused toimuvad ju sageli põhikohast kaugel eemal ning häda pole midagi. Niimoodi jõudis olümpialinnade nimekirja ka Tallinn.