Kahevõistleja Kristjan Ilves.Foto: Aldo Luud
Pyeongchang 2018 Blogi
14. veebruar 2018, 18:16

Deivil Tserbi retronurk | Tuled Eestimaa akendes särasid taas ehk Ilves haaras Levandilt teatepulga

Viiel olümpial ajakirjanikuna tööd teinud Deivil Tserp kirjutab Pyeongchangi mängude ajal retroblogi. Ta kasutab tavapärasest lopsakamat väljenduslaadi ja lahkab nii mõndagi hämarat teemat.

Pärast Mihhail Gorbatšovi valimist NLKP keskkomitee peasekretäriks ja tema poliitika elluviimist – irvhammaste sõnul tähendas uutmine tähtede haaval lahti selgitatuna uut ulatuslikku töörahva mõnitamist ilma nähtava eesmärgita – avanes eesti rahval võimalus pääseda raudse eesriide tagant.

Levandi saavutus mõjus tiivustavalt

Taasiseseisvumisele eelnenud murrangulistel aastatel mõjusid meie sportlaste kordaminekud kaasmaalastele eriti tiivustavalt. 1988. aastal, ööl vastu 29. veebruarit, jälgis iga normaalne eestimaalane televiisori vahendusel kahevõistleja Allar Levandi medalilahingut Calgary olümpial.

See pronks ühendas meid vaat et rohkemgi kui mitmed varasemad kullad. Samal suvel lubasid paljud inimesed lauluväljakul, et vaba Eesti nimel on nad valmis kas või kartulikoori sööma. Poole sajandi pikkuse vangistusega olid ahelad jätnud kätesse-jalgadesse valusad jäljed, ent vaim püsis virge.

Siinkirjutajale mõjus Levandi kordaminek legaalse mõnuainedoosina. Võib-olla oli see otsustav tõuge, et valisin leivaametiks spordiajakirjanikutöö. Igatahes kaks ja pool aastat hiljem astusin Spordilehes toonaste sulerüütlite raskekahurväe kõrval enda jaoks uues valdkonnas esimesi arglikke samme.

Levandi pronksivõidu järel kirjutas mu tulevane otsene ülemus Gunnar Press ilusa loo ja pani sellele tabava pealkirja: "Tuled Eestimaa akendes ei kustu veel".

Nüüd, 30 aastat hiljem, on sama teema endiselt päevakajaline. Pyeongchangis meie koondise liidrikoormat kandev kahevõistleja Kristjan Ilves pidi esialgse ajakava põhjal hüppemäe torni ronima siis, kui kodumaal on varajane hommik. Sestap tuli tõsiusksetel spordisõpradel juba kukelaulu ajal endale külma vett näkku piserdada ja televiisoripult pihku haarata. Nii tekkiski mõnes mõttes sarnane olukord nagu kolm kümnendit tagasi: tuled Eestimaa akendes särasid taas.

Ilves haaras kuulsalt eelkäijalt teatepulga. Puhtsportlikult jäi tema etteaste natuke tagasihoidlikumaks kui Levandil, kuid 16. koht on meie koondise senine parim tulemus. Olen veendunud, et tuleval teisipäeval peetaval suure mäel võistlusel suudab Ilves oma kohta parandada. Ideaalis on võimalik lõpetada esikümnes, mis süstiks lootust, et järgmisel olümpial võitleb ta medali pärast.

Uus formaat on loteriihõnguline

Kahevõistlus on endiselt kaasakiskuv ala, kuid minule meeldis vana, Levandi-aegne formaat rohkem. Toona sooritati hüppemäelt koguni kolm hüpet, millest kaks paremat läksid arvesse, ja murdmaarajal läbiti 15 kilomeetrit.

Jah, praegu saavad sportlased ja publik varem õhtule – samas tekib kohe küsimus, kuhu me nii väga kiirustame? –, aga jõuproov on ilmselgelt loteriihõnguline. Nägime ju nüüdki, kuidas tuul hüppeid mõjutas. Ühe katse puhul on õnnejumala käsi võitja selgitamisel varasemast tunduvalt rohkem mängus.

Pealekauba oli 15 kilomeetri pikkune suusasõit vaatemängulisem. Just kolmandal ringil sai nii mõnigi sportlane "haamri" ja teravatel suusatajatel avanes võimalus suur kaotus tagasi teha. Näiteks sakslane Hans-Peter Pohl oli tihti pärast hüppeid liider, ent suusarajal loovutas ta välja võideldud kolme-neljaminutise edu.