Deivil Tserbi retronurk | Olümpiavõistlused, mis on spordisõpru eriliselt vaimustanud ehk Perkele Mieto (2)

Tippsport oleks tohutult ebahuvitav, kui võitja nime saaks juba enne stardipaugu kõlamist sajaprotsendilise veendumusega välja öelda. Selles mõttes on vedanud ka Pyeongchangi olümpia korraldajatel – sageli on võistluste stsenaariumid põnevad ja iga päev serveeritakse fännidele üha uusi maiuspalasid.

Niisugused mõtted tiirutasid mu kiilas kolbas pärast naiste 10 km eraldistardist vabatehnikasõitu, kui kuldmedali napsanud norralanna Ragnhild Haga edestas rootslannast suursoosikut Charlotte Kallat koguni 20 sekundiga. Põnev järg saabus kohe laskesuusatamises, kus rootslanna Hanna Öberg hullutas oma võiduga kogu spordimaailma. Need on hetked, mille nimel tasub raja äärde minna või vähemalt televiisori ees istuda.

Järgnevalt meenutan mõnd enda jaoks eriti hingelähedast medalilahingut ja sportlast kolme-nelja kümnendi tagant. Nende lugude kohta võib muidugi öelda nagu Julk-Jüri Tootsile: kui me hakkame sinu tempe üles lugema, läheb jumalapäike enne looja, kui sellega lõpuni jõuame. Sestap puudutangi põgusalt ainult kaht suurkuju, kes mind alati käima tõmbasid.

Legendaarne soome murdmaasuusataja Juha Mieto jäigi kroonimata kuningaks. Tema tegelikku taset peegeldavad kaks MK-sarja üldvõitu, kuid tiitlivõistlustel ta individuaalset kulda ei saanudki. Küll aga krooniti ta 1976 Innsbruckis 4 x 10 km teatesõidus olümpiavõitjaks.

Karjääri kõige dramaatilisema etteaste tegi Mieto 1980. aasta Lake Placidi mängudel. Peaaegu kahemeetrine ja sada kilo kaaluv sportlane – tõeline murdmaasuusatamise raskekaallane – pigistas 15 km eraldistardist klassikasõidus endast kõik välja, kahjuks kaotas ta kullaheitluses rootslasele Thomas Wassbergile vaid sajandikuga.

Soomlane tulistas vahetult pärast allajäämist üle huulte üksnes ühe vandesõna – perkele –, haaras suusad ja läks uuesti metsade vahele sõitma, et rängast nördimusest kuidagimoodi võitu saada. Pärast seda juhtumit lõpetati suusavõistlustel tulemuste mõõtmine sajandikutäpsusega.

Minu teine suur lemmik oli Itaalia vanameister Maurilio de Zolt, kelle hüüdnimi oli ritsikas. See oli vaimustav vaatepilt, kuidas 170 sentimeetri pikkune sportlane õmblusmasina rütmis mägedest üles kihutas. Loodetavasti ei olnud see toona laialt levinud veredopingu otsene toime.

Poodiumitele hakkas kuulus murdmaasuusataja astuma alles pärast 30. sünnipäeva. Ja viimase tiitlivõistluste medali noppis tõelises veteranieas – 43aastasena, kui tuli 1994 Lillehammeri mängudel Itaalia 4 x 10 km teatemeeskonna avavahetuse sõitjana olümpiavõitjaks.

Niisugused toredad mälestused soojendavad alati südant, kui nad parasjagu silme ette kangastuvad. Usun, et Pyeongchangi olümpiamängude lõpuks on mu teabest üsna tulvil kõvaketas talletanud veel mitu verdtarretavat spordielamust.