ÕL OLÜMPIAL | Mart Treial | kolkaolümpiast ja korealaste viisakusest (1)

Olümpiapaik Pyeongchang pole isegi mitte linn, vaid hõreda asustusega maakond. Kõik lume- ja kelgutamisalad toimuvad sõna otseses mõttes kuskil kolkas. Mägedes või nende vahel, kus pole peale võistlusareeni sisuliselt mitte midagi ega kedagi. Ainult külm õhk ja raagus puud. 

Näiteks Õhtulehe ööbimispaigas Phoenixi lumepargi, kus pidanuks võistlema ka Kelly Sildaru, juures piirdub kogu elu mööduva maanteega, mida palistavad üksikud hotellid, söögikohad ja suusavarustuse rendiputkad. Sekka ka mõned kortermajad. Ühesõnaga, puhas suusakuurort.

Ava- ja lõputseremoooniat võõrustav grandioosne olümpiastaadion, mis pärast paralümpiat maha lammutatakse, püstitati umbes 6000 elanikuga Daegnwallyeong-myeoni linnakesse. See on ainuke asula moodi koht lumesportlaste olümpiaküla läheduses, kuid olgem ausad, ka seal on igav. 

Pisut utreerides lookleb seal kümme tänavat ühes ja kaheksa teises suunas. Kõik. Tunnike-kaks jalutad, siis on kohast ülevaade olemas. Ei mingeid fänne ega (spordi)peomeeleolu. Natukenegi tekitavad elevust jõesängi rajatud lumelinnak ning hiigelsuur olümpiatelk, kust saab süüa ja mõnd sponsorite promonäitust külastada.

Rannikulinnas Gangneungis, kus toimuvad jääalad, on küll ümmarguselt 200 000 elanikku, ent olümpiaareenid asuvad äärelinna ääres. Sealne sportlas- ja meediaküla veelgi rohkem perifeerias. Ehk Maardus, nagu üks kolleeg iseloomustas. Aga vähemalt on jäähallides tribüünid (enam-vähem) täis. 

Välisfänne rändas siia maailmanurka käputäis (enamasti Jaapanist, USAst ja Kanadast). Kuivõrd kohalikke ka ääremaal eriti ei ela, siis juhtuvadki Pyeongchangi olümpia ainsad ägedad ja märkimisväärsed asjad võistlusareenidel. 

Paratamatult tekib tunne, et olümpiasportlased, vabatahtlikud ja ajakirjanikud moodustavad üheskoos mingi paralleeluniversumi, kus teisi ei eksisteeri ja mis tundub glamuurne vaid televiisorist. Vähemasti medaliheitlused on pakkunud palju põnevust ja draamat.

***

Korealased on kümmekonna päevaga jätnud äraütlemata viisaka mulje. Kummardus ette, tervitus-, vabandus- ja tänusõnad taha. Jah, enamasti on tegu OMi teenindava personaliga, kelle kombekus on ootuspärane, kuid siiski. Lubage ma toon paar näidet.

Esiteks turvakontrollist. Olen mitu korda pidanud loobuma erinevast toidust, näiteks banaanidest ja nuudlitest. Pisut arusaamatu, aga reeglid on reeglid. Hämmastav on hoopis see, kui kurvalt ja kaastundlikult korealased asju konfiskeerivad. On näha, et nad tõesti tunnevad end seetõttu halvasti ja vabandavad ette-taha. Kuigi ei peaks. Euroopas olen analoogses olukorras kohanud pigem tõmba-uttu-kui-ei-meeldi-stiilis suhtumist.

Järgnevad lood pajatas üks USA fotograaf. Ükskord sattus ta kehvade juhtnööride tõttu olümpiaküla otsides maanteele, kus pole üleliia ohutu jalutada. Tema kõrval peatus suvaline auto, kes pakkus küüti. Aga sellega asi ei piirdunud, kohalik oli lahkelt nõus ameeriklast ligi tunnike ootama, et ta pärast tagasi meediakeskusesse sõidutada. Sellest teenusest piltnik viisakalt keeldus.

Veelgi huvitavamasse olukorda sattus ameeriklane lumetormisel ööl. Hotellini oli vaid kilomeeter-paar minna, kuid aeg oli hiline ja fotograafide varustus on keskmisest kaalukam. Sestap otsustas ta tee äärest takso võtta. Kui saabus tasumise tund, keeldus taksojuht (!) kategooriliselt raha vastuvõtmast põhjendusega „see oli nii lühike ots“. Ka lastele mõeldud šokolaadi lükkas tagasi, nii ei jäänud ameeriklasel muud üle, kui maius istmele visata ja autost põgeneda.