Olen viimastel kuudel kuulanud peamiselt eestikeelset muusikat. Suur roll on Rujal, aga ka ärkamisajale lähenevatel lugudel. Kõnnin õhtupimedas mööda Hiiu tänavaid rongijaamast kodu poole ja kuulan. Kuulan, kuidas meie – eestlased – end vabaks laulsime. Õigemini, ma ise küll polnud füüsiliselt osa sellest aktsioonist, kuid emotsioonides tunnen end siiski killuna sellest.
Viie rikkaima hulgas
Eestlast peetakse üsna enese sisse elavaks ja üksinda hakkama saavaks. Millegipärast tunnen eestlasena just isegi meeleheitlikku soovi olla osa millestki. Tahan kuuluda seltskonda, luua sidemeid, tekitada traditsioone ja kujundada kultuuri. Tihti võib kuulda lauset, et Eesti on nii väike. On jah! Aga äärmiselt vahva minu arvates! Kas pole põnev ette kujutada, kuidas märkad mõnd huvitavat inimest kuskil Haapsalu keldriantikvariaadis ja mõne kuu pärast võite kokku põrgata Peipsi peal kala püüdes?
Mõeldes nüüd ükskõik millise riigi struktuurile, kirjeldaksin seda juurestikku järgmiselt: kultuur on see, mis määrab riigi tervikliku pildi. Kultuuri omakorda kujundavad rahvas ja keel, mida kõneldakse. Eesti kultuur on rikas, sellele ei saa keegi vastu vaielda. Ma pole kunagi aru saanud viie rikkaima riigi hulka pääsemisest. Me ju juba oleme seal.
Meie rikkus on inimesed, kes loovad oma olekuga kõike ümbritsevat. Iga inimene mõjutab ühiskonda. Olgu see siis hea või halb, ei olegi tähtis, jälg on jälg ning just selline, nagu see olema peab. Eestlane võib uhkusega ette võtta oma sugupuu ja sealt oma esivanemaid ette lugema hakata: F. R. Kreutzwald, A. H. Tammsaare, J. Hurt, V. Panso, E. Hermaküla, E. Abel, L. Laats, S. Reek, B. Alver, L. Ulfsak… Mõelda vaid, mida kõik nad oma mõtete, ideede ja eelkõige julgusega on korda saatnud!
Tänapäeva noortel on nõnda hea varamu ees, et oleks patt selline eeskuju ja võimalused kasutamata jätta. Õnneks on ka 21. sajandi noored julged. Muidugi on mul ääretult suur austus praeguste suurte ja kogenud tegijate vastu, kuid veelgi suurema uhkusega vaatan oma põlvkonna rahvast. Mitte, et peaksin meid eelmistest põlvedest paremaks. Oleme küll selle maailma tulevik, kuid ei, paremaks end nimetama ei hakka.
Vaadates aga vanemaid inimesi, tekib motivatsioon jõuda kuhugi nõnda kõrgele, teha ära midagi teiste jaoks, riigi jaoks. Näen kõrvalt, kui andekad võivad nad olla muusikas, spordis, teaduses, kunstis ning ka mina elan praeguses hetkes oma võimete piiril. Mul on respekt nende noorte inimeste vastu, kes arenevad pidevalt koos minuga, ikka sinna meie klassikute poole sammudes.
Eesti hetked
Armastus pidavat tekitama kohati kirjeldamatut tunnet, natukene kõditama kuskilt, veidikene soojaks tegema seest, vahel panema kõhuõõnsuses tundma lausa kõrvetavalt. Muidugi olen ka mina paaril juhul seda tundnud mõne isiku puhul. Kuid midagi sellist tunnen ma iga kord rääkides oma kodumaast.
Kui näen, millega minu inimesed hakkama saavad, milline on loodus- ja linnakeskkond me ümber, milliste ulmeliste ideedega välja tullakse, millist muusikat luuakse, millist kirjandust kirjutatakse, kui ma näen, kuidas lehvib sinimustvalge. See tunne on mul iga aasta 24. veebruari hommikul, kui ma külma trotsides Eesti hümni laulan ja pingsalt ootan sinimustvalge ilmumist Pika Hermanni torni.
Laul, mis tekitab minus alati värina on „Eesti lipp“. Selle ajal tundub nagu tunneksingi isiklikult igaüht oma kõrval. Nagu ma olekski olnud osa sellest, kui meie maa sai vabaks. Ilmselt ma olengi, me kõik oleme.
Ma soovin juubeli puhul kõigile veel rohkem hetki, kui nad tunnevad end tükina puslest, rajana teekonnast ning inimesena rahvast. Armastaksid seda rahvast, kultuuri ja keelt, sest tõeline ja õiglane armastus on võib-olla üks neist ainsatest asjadest, mis loob rahu!
Kommentaarid