Foto: Martin Ahven
Eesti Vabariigi 100. juubel
19. veebruar 2018, 00:01

 

 

SADA SÜNDMUST, MIS MÕJUTASID EESTIT | 5. koht: meie rahvusvärvid, mis on Eestit esindanud üle sajandi (4)

4. juunil 1884 Otepää kirikus õnnistatud Eesti Üliõpilaste Seltsi lipu värvidest kujunes meie rahvussümbol, mis on meid esindanud rohkem kui sajandi.

Esimest korda tuli Eesti lipust juttu 1881. aastal, kui EÜSi liige, teoloogiaüliõpilane Jaan Bergmann, hiljem tuntud pastor ja kirjamees, esitas lipu mõtte oma luuletuses „Eesti lipp“. Luuletuses on Eesti lipp kolmevärviline, aga värvideks on sinine, must ja roheline. 29. septemberil 1881 otsustas tulevane EÜS formeeruda koproratsiooniks Vironia ja võtta uue korporatsiooni värvideks sinise, musta ja valge.

Kuigi korporatsiooni asutamine ebaõnnestus, jäid valitud värvid EÜSis püsima, kuni seltsi vilistlase Karl August Hermanni abikaasa Paula Hermann algatas esimese lipu õmblemise. Lipu pidulik pühitsemine ja õnnistamine toimus 4. juunil (vkj 23. mail) 1884 Otepää kirikus, EÜSi vilistlase ja Valga kirikuõpetaja Rudolf Kallase juhtimisel. Kõlama jäi soov, et sellest lipust saaks Eesti lipp, et lipul oleks rahvuslik tähendus ja et need värvid esindaksid eestlust.

Kuni 1905. aasta revolutsioonini sümboliseeris sinimustvalge lipp ennekõike eestlaste rahvuskultuurilist arengut. 1. novembril (vkj 19. oktoobril) 1905 Tartus toimunud eestlaste meeleavaldusel lehvinud EÜSi trikoloorist sai juba rahvusliku poliitika tunnus. Rahvustrikoloori tee riigilipuks algas 21. novembril 1917 samuti Tartus, kui punase revolutsioonilipu kõrvale heisati ka sinimustvalge. 1918. aasta veebruaris toimunud Eesti riigi väljakuulutamistel lehvis sinimustvalge juba riigi tunnusena.

21. novembril 1918 otsustas Eesti Ajutine Valitsus esitada Maanõukogule Eesti riigilippu käsitleva määruse, kuid selle kinnitamiseni ei jõutud ja sinimustvalget kasutati meie esindusvärvidena mitteametlikult. 1919–1922 tekitas riigilipu küsimus ajakirjanduses sõnasõja. Vaieldi nii värvide järjekorra kui ka Skandinaavia-pärase ristilipu kasutusele võtmise üle. Viimaks võttis riigikogu 27. juunil 1922 vastu riigilipu seaduse, milles öeldi: Eesti riigilipuks on taevasinine (rukkilillesinine)-must-valge lipp.

Kui iseseisvuse alguses kasutas rahvas sinimustvalget lippu vähe, siis autoritaarse korra ajal hakati selle kasutamist suisa propageerima. Nii muutus rahvusvärvide kasutamine igapäevaseks ja laialdaseks, mistõttu oli hiljem Nõukogude režiimil sinimustvalge väljatõrjumisega suuri raskusi. Siis sai trikoloorist hoopis vastupanu sümbol. Järgnenud Saksa okupatsiooni ajal riiki taastada ei lubatud, kuid rahvussümboolikat (s.h sinimustvalget) võis kasutada.

Teise Nõukogude okupatsiooni ajal sinimustvalge keelustati ja värvikombinatsiooni kasutamise eest karistati. Siiski heisati sinimustvalgeid lippe mitme aastakümne vältel salaja avalikesse kohtadesse: üks silmapaitsvamaid oli rahvuslipu heiskamine Tartus Vanemuise suure maja katusele 24. veebruaril 1977.

Teadaolevalt toodi sinimustvalge lipp esimest korda avalikult tänavale 21. oktoobril 1987 Võrus toimunud Vabadussõjas langenute mälestusele pühendatud meeleavaldusel. Teist korda Tartus 14.–17. aprillini 1988 toimunud muinsuskaitsepäevade üritustel. Sama aasta suvel alanud laulva revolutsiooni käigus toodi rahvuslippe välja juba massiliselt. 1990 otsustas ülemnõukogu juba ametlikult võtta kasutusele Eesti vabariigi sümboolika.

Vähesed (kui üldse) rahvad võivad uhkustada, et nende esimene rahvuslipp on säilinud. Pärast lipu pühitsemise 50. aastapäeva tähistamist 1934. aastal anti ajalooline lipp hoiule Eesti Rahva Muuseumi. 1940 augustis vahetati ajalooline lipp duplikaadi vastu ja peideti EÜSi esimehe Karl Auna eestvõttel. 26. detsembril 1991 võeti lipp oma peidupaigast Põhja-Tartumaal, Läänemardi talus välja ja tagastati omanikule. EÜS lasi lipu restaureerida ja andis uuesti hoiule Eesti Rahva Muuseumi, kus uue hoone valmides eksponeeritakse ajaloolist lippu spetsiaalses ruumis.

Allikad:

  •  Eesti lipp 120. 5. juunil 2004 Tartus peetud teadusliku konverentsi materjalid (toimetajad Meelis Burget ja Toomas Hiio). Tartu: EÜS Kirjastus, 2007.
  • Tõnis Möldre „Lipulugu“. Eesti Üliõpilaste Seltsi veebikülg http://www.eys.ee/lipulugu.htm