ARVUSTUS | „Klassikokkutulek 2“ on parim kodumaine asi pärast kama ja suitsupääsukest! (49)

Ekraanil välguvad (üldiselt siiski joonistatud) peenised, ekraanil välguvad (vägagi päris) tissid! Iga vastus küsimusele: „Issand jumal, kas see on tõesti too Eesti kuulsus?“ on 100% jaatav ning see on nii kuradi geniaalne. Ma ei mäleta, et mind oleks kunagi varem tabanud niivõrd soe äratundmismoment, kui too hetk, mil sain aru, et Genka poolt kehastatud Toomase kihlatut Annat kehastava Ingrid Marguse isa kehastab Olav Osolin!

Ja ärge isegi mainige momenti, mil Mallukas ekraanile tatsab! See, kuidas üksik lause: „Kas teie tellisite strippari?“ tema huultelt rullub, annab aimu, kuivõrd suur potentsiaal neidises peitub. Sõnapaar „tahumata teemant“ on siinkohal ääretult paslik. Loodan teda filmis „Klassikokkutulek 3“ kindlasti uuesti kohata ning ehk sel korral lausa kahe lausega!

Samuti oli mulle äärmiselt meeltmööda viis, kuidas René Vilbre ja Martin Algus taanlaste šedöövri meisterlikult kodumaisesse võtmesse üle on toonud, samal ajal tõestades, et ühel komöödial ei peagi tegelikult terviklikku lugu olema ning poolteist tundi võib tunduda taevaliku igavikuna.

Samuti peab kiitma tegijate järjepidevust – kaugelt on näha, et žanrirollid ja komöödia jaoks olulised abivahendid on kõrvale lükatud ning nii kaameratöö kui ka montaaž lähtuvad eelkõige kõikide ülejäänud kodumaiste filmide šabloonist. Meil on ikkagi standardid ning neid peab järgima, neetud! Tea, kas Maarjamaal on kunagi niivõrd patriootlikku projekti nähtud ning Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva valguses on seda vaid suurim heameel kohata.

Tänu kõigele sellele on teose struktuur ettearvamatu, hoides vaatajat pidevalt pinevusest tooliserval. Umbes nagu katkise käigukastiga autoga sõitmine – kunagi ei tea, kas nali kogub veelgi rohkem tuure üles, või viskab keegi vimka, sõidab stseeni sisse ja juhib huumori uutele radadele.

Selles suhtes kompab „Klassikokkutulek 2: Pulmad ja Matused“ kohati ka teiste žanrite piire ning vahel jäi mulle mulje, justkui jälgiksin mõnda kvaliteetset Liam Neesoni põnevikku. Ja üleüldse, on üldse olemas komöödiat, kus kõik naljad sada prossa töötavad ja mitte üksi neist käpuli ei käiks? Minu arust mitte!

„Klassikokkutulek 2: Pulmad ja Matused“ kõnetas mind. Eriti ohtralt tundsin end puudutatuna siis, kui Toomas oma värske albumi kahetärnilise arvustuse peale põrutas: „Persse need kriitikud! Fännid on tähtsad!“

Õige, kurat! Kaua me tähenärijad ikka iriseme!