PEA EES TUNDMATUSSE: Lauljatar Janika Sillamaa tunnistab, et kui ta 25 aastat tagasi pidi „Eurolaulul“ esitama kaheksa võistluslugu, ei antud talle otsustamise osas suurt sõnaõigust. Foto: Toomas Volmer/ETA/Õhtulehe arhiiv
Üritused
20. veebruar 2018, 00:02

25 AASTAT EESTI ESIMESE EUROLAULU VALIMISEST! Janika Sillamaa: „Ma pole kindel, kas sain üldse sellest vastutuse määrast päriselt aru.” (11)

Täna, 20. veebruaril möödub 25 aastat sellest, kui Eesti valis esimest korda eurolaulu. Kuni 2008. aastani oli konkursi nimi „Eurolaul“, 2009. aastal sai sellest „Eesti laul“. Esimesena sai au Eestit Eurovisionil esindada Janika Sillamaa, kes oli tollal kõigest 17aastane. Lauljatar ütleb, et see kuulub pigem nende kogemuste hulka, kus kaotustest õpitakse.

Täna, 20. veebruaril möödub 25 aastat sellest, kui Eesti valis esimest korda eurolaulu. Kuni 2008. aastani oli konkursi nimi „Eurolaul“, 2009. aastal sai sellest „Eesti laul“. Esimesena sai au Eestit Eurovisionil esindada Janika Sillamaa, kes oli tollal kõigest 17aastane. Lauljatar ütleb, et see kuulub pigem nende kogemuste hulka, kus kaotustest õpitakse. 

ÕPETAJAGA: „Jaak Joala lihtsalt ütles, et nüüd on nii. Kõik käis väga kiiresti ja asi otsustati ära linnahallis „Jesus Christ Superstari“ viimase etenduse vaheajal,” ütleb Janika. (Ülo Josing/ERR)

Janikale tehti ülesanne esitada kaheksa lugu, millest üks pidi sõitma Eurovisioni lauluvõistluse eelvooru Ljubljanasse. „Ma ei mäleta, et minult oleks väga midagi küsitud: Jaak (Joala – toim) lihtsalt ütles, et nüüd on nii. Kõik käis väga kiiresti ja asi otsustati ära linnahallis „Jesus Christ Superstari“ viimase etenduse vaheajal,” ütleb Janika, et tal polnud valiku osas sõnaõigust.

Paljud lauljad ja laulukirjutajad polnud sellega muidugi rahul, sest tundus ebaõiglane, et neile ei anta võimalust. Kuidas Janika end selles pahameelepuhangus tundis? „Olukord oli selline, et aega oli väga vähe ning Jüri Makarov, kes oli ürituse nii-öelda maaletooja, ja Jaak Joala otsustasid niimoodi. Mina sain Jaagu õpilasena umbes nagu koolitöö. Ühel hetkel hakkas kogu see karussell peale – alates moekunstnikest (sel ajal olid moekunstnikud, mitte disainerid) ning lõpetades hiliste öötundidega telemaja prooviruumides ja stuudiotes. Mul polnud seal aega mingite tunnetega tegelda. Teadsin, et teised on solvunud ja mõistsin neid,” ütleb ta, et ei pidanud kellegi peale viha. „Ma ei tunne, et oleksin süüdi,” lisab Janika ausalt.

Edasi lugemiseks: